Kamille Saabre maalinäitus “Õnn ei ole eesmärk” Viviann Napi galeriis, kuni 29. märtsini.

Kõigepealt paar tsitaati (allakirjutanu rõhutustega). Eha Komissarov Jaan Toomiku „Sünnipäevast“: „Tema avastus seal lõuendil on koletu, sest selle järgi sisaldab keha võimaluse ettearvamatuiks muutusteks...“ (Vikerkaar, 1-2/2004).

Katrin Kivimaa Alice Kase aktimaalidest: „[Kase] pooleldi siia-, pooleldi sealpoolsusse kuuluvad kehad viitavad hirmutavale teadmisele, et integreeritud ja püsiva psüühilise kehapildi stabiilsus võib ükskõik millal kõikuma lüüa“. (Vikerkaar, 9/2003)

Nagu Toomik ja Kask eelmisel aastal, keskendub Kamille Saabre „Õnn ei ole eesmärk“ inimkeha problemaatikale. Seni on tema uutes töödes nähtud sotsiaalkriitilist sõnumit. Johannes Saar: „Kummati ei kahtle ma, et kõnealuse kunsti juured on kurvas teadmises kehademajanduse olemasolust ja selle kannibalistlikust võimust inimese üle“ (EPL, 9. 03.). Seega sobitub Saabre esmapilgul kenasti „visuaalse poststrukturalismi“ diskursusse, mille objektiks kaasaegse inimkeha sümboliseerimise ambivalents ja ohud.

Pakuksin Saabre kujutatavast kehalisusest hoopis vastassuunalise nägemuse. Tõesti, nii Toomiku kui ka Kase piltidel figureerivates kehades on midagi luupainajalikku, võimatut, „hirmutavat“. Saabre nägemus on nende kõrval tajutavalt tüünem, lüürilisem. Saab väita, et nii Toomik kui Kask käsitlevad keha lacanlikult – keha kui Reaalse võimatuna tunduv võimalus sümboolsuse võrgustikus, kohutava elamuse aimdus inimese enda küljes. Seda aga ei saa väita Saabre puhul. Kuigi, paradoksaalselt, ka Saabre kehad asuvad sümboolsuse piiril.

Kui Toomikut ja Kaske saab seostada näiteks Lacani mõttestikuga, siis Saabre puhul kisub mõte hoopis mujale, näiteks Vladimir Solovjovi lähedusse. Saabre ei tundu olevat intellektuaal, vaid müstik. Ta ei analüüsi, vaid näeb nägemusi. Õieti küll nägemust, ühtainsat Sophiat.

Millest selline mõte? Asjaolu, mis mind nende akrüülmaalide juures kütkestas, on värv. See, kuidas Saabre värvi kasutab. Esiteks on siin suur vahe nii Toomiku kui Kasega, kelle värvikasutus on tajutavalt tumedam ja vaoshoitum kui Saabrel. Saabre maalitud kätelt, põlvedelt, selgadelt leiab puhtasse taevasinisse, erkkollasesse või -rohelisse kastetud pintsli hoogsust. Ta maalib keha kui voogavalt värviküllast maastikku, selgroo jõesängi, tselluliidi tsüklonit, kortsude orge. Maalil „Konfidentsiaalne nr. 9“ kujutatav selg ja reied oleks justkui kaetud värskelt lõhnava samblaga. Punane nahk toob meelde kõrbe uimastava avaruse.

Niisiis ei tundu Saabre kehakäsitlus olevat kaine, intellektile rajanev. Tema kehad asuvad lähemal kui keel, tähendused. Oht lõhestada sümboolsust eksisteerib nii Toomikul, Kasel kui ka Saabrel. Erinevus avaneb piiripealse seisundi edastamise meeleolus. Harry Liivrand soovitab näituse saatetekstis mõelda näituse pealkirjale. Tõesti, õnn ei saagi olla eesmärk, sest söövitav pilk elule, õhtumaa inimest ikka piinanud kehalisusele paljastabki elu kui õnne.

Jan Kaus