Minu esimene teadlik kokkupuude Kreenholmiga oli siis, kui väiksena koos emaga Narva turul kartuleid ja lilli käisime müümas. Ema kartuleid ja mina säravavärvilisi gladioole. Väliturul teenitud raha eest ostsime mulle turuhallist kivipestud teksad, millel oli reie peal tennisekujuline neoonvärvides päris paeltega aplikatsioon – väga tegija element, mis kolmandas klassis kaaslastelt tunnustavalt kadedaid pilke püüdis. Turulkäikude ajal ööbisime aga peretuttavate kodus, kus kõik oli teisiti kui meil vanaema juures – sisustus, hämar valgus, värvid, lõhnad ja ülikõrged laed. Ja tuttavad töötasid sellises kohas nagu Kreenholm. Sest Narvas töötasid kõik Kreenholmis.

Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (EDTM) veel viimaseid nädalaid avatud näitus „Mustrid: Kreenholmi tekstiilidisain 1963–2005“ toob rambivalgusesse just need inimesed, kes Nõukogude Liidu suurimas tekstiilivabrikus töötasid ja voogavaid kangamustreid lõid.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: