Vallo Kruuser

KK: Kui kaua võttis aega “Eesti ajaloo” soomekeelse väljaande kokku kirjutamine?

Minu üle-eelmine raamat sai valmis aastal 2001. Pärast seda hakkas “Eesti ajaloo” viimane spurt ja raamat ilmus 2007, nii et kuus aastat läks kokku kirjutamise peale. Enne seda oli Eesti ajalugu palju aastaid uuritud. Hakkasin Eesti-huviliseks novembris 1966. Päev ja kellaaeg on ka meeles. Olin noor ajalooüliõpilane ja külastasime Helsingis sõja-arhiivi, kus arhivaar näitas, mis dokumendid seal on ja et kõiki saab vabalt kasutada. Mulle kristalliseerus teemaks Eesti ja Soome poliitilised suhted 1917–19. Doktoritöö sai valmis kevadel 1977. 

Kirjastus oli mu raamatu juba kaks  aastat varem välja kuulutanud. Aga raamat võttis siiski rohkem aega ja kujunes töö käigus ka paksemaks kui alguses planeeritud. 

AH: Soomes on raamat huviga vastu võetud. Järelikult oli ühiskonnas selle järele vajadus.

Jah, see oli mulle meeldiv üllatus. Kuue kuu jooksul ilmus kokku kolm trükki, nii et raamatut on trükitud 6500 eksemplari. Olin kindel, et Eesti-buum on möödas, aga huvi oli siiski suur.

AH: Millest selline suur huvi? Äkki soomlane otsib vastust küsimusele, mille poolest erineb eestlane soomlasest?

Soomlased usuvad, et kui me oleme nii lähedased, siis on Eesti ajalugu kindlasti samasugune kui Soome oma. Aga vastupidi, meie ajalood on väga erinevad.

KK: Soomlase ja eestlase erinevus ilmneb küllap näiteks kristlusse suhtumises.

Ristiusul on olnud Soome ajaloos oluline roll ja on seda tegelikult tänapäevani. 85% soomlastest kuulub kirikusse. Tundub, et noored isad-emad enamasti ikka ristivad lapsi. Ka abiellumistest toimuvad paljud kirikus.

AH: Meil on kirjanik Andrus Kivirähk, kes kirjutab blasfeemilisi kolumne Jumala nime all. Kas selline asi oleks Soomes võimalik?

Mulle tundub, et soomlaste huumor on teistsugune. Ma ei usu, et meil ajalehe lugejaskond seda salliks. Isegi teie peapiiskop protesteeris...

KK: Sinu raamatul on väga erinevad, eri poliitilistest süsteemidest pärinevad allikad. Kas tekkis kuskil vastuvaidlemise tahtmine, hakkas tunduma, et eesti ajaloolased on ühekülgsed või erapoolikud? 

Mitte palju, aga üks selline küsimus oli küll 1917. aasta novembris toimunud Maanõukogu kogunemine, see võttis endale kõrgema võimu Eestis. Sellest kirjutasid ajaloolased palju ja hakkasid järsku nägema, et Eesti riik sündis juba novembris 1917. Ses suhtes olen kriitiline, minu meelest on see veidi ületõlgendatud.

KK: Nii et pigem ikka 1918 veebruaris?

Jah.

AH: Jüri Uluots üritas viia Eesti riigi kontinuiteedi koguni 13. sajandisse, kui sõlmiti saarlaste lepingud orduga. 

See on ohtlik. Soomes on leidunud samasugust suhtumist. Meie teame lõpptulemust ja vaatame sellest minevikku otsekui piiluaugust ja siis tahame näha seal üht ja teist sellist, mis näitab, et Soomel oli juba ammugi iseseisvus selgeks eesmärgiks. 

Selline ettemääratuse nägemine on ohtlik. Inimesed hakkavad mõtlema, et rahva saatus on rong, mille siht ja lõppjaam on juba 200–300 aastat tagasi paika pandud. Meil Soomes on 6. detsembri 1917 piiluauk, justkui oleks siis juba kõik paika pandud. Aga meie peame olema realistid. Soomes sündis Venemaast lahkumise mõte siiski alles 1917. aasta sügisel.

AH: Sama Eestis.

Just. Teie poliitilised erakonnad ütlesid aastavahetusel 1917–18 esimest korda, et lööme Venemaast lahku, mitte varem.

On veel üks selline müüt, et Soome riik sündis täpselt 200 aastat tagasi, 1809, kui Soome läks Venemaa koosseisu. Meil oli ju küll oma Maapäev ja autonoomia, aga müüt kõneleb sellest, nagu oleks määratud Soome iseseisvus juba siis ette. Müüt sündis 1890-ndatel, kui Soomes hakkas pihta venestamine. Suveräänset riiki meil küll polnud.

See on natuke samamoodi, kui Kekkonen rääkis alati Nõukogude Liidu juhtkonnale, et Lenin andis Soomele iseseisvuse. Nii see ju ei olnud, aga see oli enesekaitse.

AH: Kas Eesti ajaloos on mingid tabuteemad, millest eriti ei taheta rääkida? Timothy Garton Ash peab näiteks idiootlikuks, et kuritegu võiks olla holokausti eitamine. Näiteks Šveitsis on armeenlaste holokausti eitamine kuritegu, Türgis aga selle tunnistamine kuritegu. Meilgi on pärast pronksiöö vapustust tahetud hakata krininaliseerima Eesti okupeerimise eitamist.

Minu meelest on ajaloo uurimine vaba teadus. Kui mõni ajaloolane väidab teisiti kui sina ja mina, siis see ei saa olla kuritegu. Eriarvamused sünnitavad dialoogi. Näiteks meil Soomes hakkasid 40–50 aastat tagasi esimesed välismaalased, Inglise ja Ameerika ajaloolased, uurima meie kodusõda ja Soome rolli Teises maailmasõjas. Meile oli see ebameeldiv üllatus: miks nad tulevad meie koju! Hiljem saime aru, et meil on sellest ainult kasu.

AH: Meil oli veel hiljuti samasugust suhtumist...

Ühelgi rahval pole oma ajaloo uurimisele monopoli. 

AH: Venemaal tundub olevat tabuteemaks näiteks kindral Vlassovi Vabastusarmee või Eesti ajaloost rääkides on parem mitte teada kõike Eesti politseipataljonide tegevusest. Kas Soomes on ka selliseid teemasid?

Varem on küll olnud, aga mulle tundub, et praegu pole tabud enam tähtis küsimus. 1918. aasta terror oli varem delikaatne teema. Näiteks mu vana sõber ja kolleeg Jaakko Paavolainen, Turu ülikooli poliitilise ajaloo professor, kirjutas kolm raamatut: “Punane terror 1918”, “Valge terror 1918” ja “Vangilaagrid Soomes 1918”. Ta oli väga objektiivne ja kriitiline. Soomlastele oli tollal üllatus, et valget terrorit võis nimetada terroriks. Valged olid ju Soome riikluse armee, aga punased mässulised. Soome kui valge riigi kontseptsioon oli aktuaalne kuni Talvesõjani.

Teine küsimus on olnud see, kuidas Soome läks 1941 Jätkusõtta Nõukogude Liidu vastu. Kaua väideti, et Soome ei tahtnud seda, aga teist võimalust ei olnud. Uuem uurimus näitab aga, et mindi hea meelega. Soome tahtis kaotatud Karjala alasid tagasi. Mannerheim küll kinnitas, et Soome midagi rohkemat ei taha, aga 1941. aasta suvel mindi pisut üle vanade piiride, et jääks taktikalist ruumi.

AH: Kas soometumine on nüüd selgeks räägitud?

Ajaloolaste hulgas on küll selgeks räägitud, aga poliitikutel on veel see peas.

AH: Mida arvate ajaloo kasutamisest relvana? Aastal 1710 kirjutas Eestimaa rüütelkond alla kapitulatsiooniaktidele ja Eesti ühendati Vene impeeriumi külge. Kindlasti kasutatakse seda ära meil siin pingete tekitamiseks. Või tahetakse kuhugi jälle mõni Peeter I kuju panna. Selline ajaloo kasutamine on Ida-Euroopa fenomen, Lääne-Euroopas see enam kombeks pole. 

Ida-Euroopas ongi ajalugu agiteeriv teadus. Riigimehed tõlgendavad ja kasutavad seda. Enam pole selline ajaloo kasutamine tõsine teema.

KK: Hiljuti üritati ju seoses gaasitoruga jälle Viiburit tagasi nõuda On see huumor?

Minu meelest pole soome rahvas nii humoorikas kui eestlased, aga mõningast haiget huumorit meil siiski on. Üks grupp soome ärimehi tõstis tõesti selle küsimuse üles, aga ma ei tea, kas see on haige huumor. Kekkose ja Koivisto ajal oli Karjala siiski suuresti tabuteema. Alles Ahtisaari võttis tabu maha, leidis, et soomlased võivad seda vabalt arutada, ja kui teema kaotas tabulisuse, siis polnud selle vastu ka enam nii suurt huvi. 

KK: Kas Soomes mängib tänapäevani rolli, kes pärit punasest ja kes valgest suguseltsist?

Kahju tunnistada, aga see vist on ikka nii. Möödunud aastal sai meie kodusõjast 90 aastat ja mina olin kindel, et vist keegi enam ei hakka sellest tüli tegema. Aga ikka kirjutasid ajalehed väga palju sõjast ning punate ja valgete eraldusjoon oli ikka veel selgelt näha. Kodusõda lõhestab rahvust. Soomlaste südames on seda ikka tunda.

KK: Nõukogude ajal räägiti ka meie Vabadussõjast kui kodusõjast. Kas seda saab kodusõjaks tõlgendada?

Minu meelest ei saa. Laidoneri vastas oli ju ka natuke eestlasi, aga ikkagi oli see teil vabadussõda ja veel kahekordne vabadussõda – Nõukogude Venemaa ja sakslaste vastu. Teil olid ju sotsiaal­demokraadid ka valitsuse poolt, aga meil olid need punased. 

AH: Paraku pole baltisakslaste rolli Vabadussõjas tunnistatud, kuigi nad võitlesid väga vapralt.

See on jah maha vaikitud. Üks tilluke tahvel Toompeal on, aga seda ei pääse rahvas vaatama.

AH: Kas Lapi sõda on Soomes tabuteema?

Ei ole. Eks see oli meile ka suur plusspunkt, et Soome läks Hitleri Saksamaa vastu. See oli raske sõda. 

AH: Meile Sinimägedesse tulevad aastapäeval ka Steineri korpuse veteranid. Kas diviisi Nord sõjamehed tulevad ka Lappi?

Ei. Lapimaa põletati ju sõjas maha, sakslastest pole häid mälestusi, ei ole kuulnud, et sakslased sinna tuleks. 

KK: Nõukogude ajal olid baltisakslased viimseni vallutajad, nüüd on katsutud neid inkorporeerida eestlaste hulka Olid nad rõhujad või kaasmaalased? 

Huvitav küsimus. Baltisakslased olid võõrvallutajad, aga nad elasid siin 700 aastat ja kahtlemata on nad eestlaste ajaloos olulised. Juba kadunud Ea Jansen katsus näidata, et baltisakslaste roll ei olnud mustvalge. Tänu baltisakslastele tuli Euroopa kultuur Eestisse, aga ka feodalism. Soome on olnud alati nii perifeerias, et Euroopa kultuur tuli meile rootslaste vahendusel, samas ka feodalismi ei tulnud. Emotsionaalselt tundub mulle, et lõpptulemusena oli sakslaste tulek parem kui vene kultuuriruumi jäämine. 

Esimesel üldlaulupeol olid siin kaks soomlast ja neile oli väga üllatav, et eestlaste jaoks oli suurim vaenlane sakslane. Meile oli põhivaenlane ikka venelane.

KK: Kas saab eelistada rahvuslikus vabadusliikumises Hurda või Jakobsoni suunda?

Ei saa olla mustvalget vaadet. Mulle on oluline, et nii Jakobsonile, Hurdale kui Koidulale oli Soome väga tähtis. 

KK: Sinu raamatus on Pätsi, keda nimetad kõige fennofiilsemaks presidendiks, iseloomustatud positiivselt. Meil on oldud valdavalt kriitilised, alates Lennart Mere ja lõpetades Magnus Ilmjärvega. 

Päts oli tõesti kõige fennofiilsem president. Vahest tundus mulle, et teil on Pätsi kriitikat olnud väga palju ja ma tahtsin seda veidi tasakaalustada. Mulle näiteks ei meeldi see, et üks soome ajaloolane räägib alati Pätsi diktatuurist. Diktatuur ja diktatuur! Demokraatia see muidugi ei olnud, aga võrreldes Stalini või Hitleri diktatuuriga, siis need olid tüüpilised diktatuurid. Pätsi Eesti oli autoritaarne süsteem või nii-öelda juhikeskne süsteem. 

AH: Venemaal on praegu juhitav demokraatia.

KK: Juhitavast demokraatiast räägiti juba Pätsi ajal.

Pärast Teist maailmasõda olid Ida-Euroopas rahvademokraatiad… Demokraatia on selline kummaline positiivse tähendusega sõna, et seda kiputakse kuritarvitama. Venemaa demokraatia on hoopis midagi muud kui Eesti oma.

KK: Kas eestlastel oleks mingi variant olnud 1939. aastal, kuidas iseseisvust säilitada?

No nüüd see küsimus tuli! Minu meelest ei oleks teil mingit varianti olnud. Oleks jäänud vaid enesetapu võimalus. Pätsi ja Laidoneri juhitud vastuhakk oleks kindlasti olnud eesti rahva psüühele tähtis, aga see oleks ikkagi jäänud enesetapuks, sest vastupanuvõimalusi ju polnud. 

AH: Mingeid kaitseplaane ju Eesti ja Soome vahel oli, nagu Soome lahe sulgemine…

Jah, aga sõda on alati rahva poliitiline otsus.

AH: Ometi oli sõda ju poliitikute algatatud, Mannerheim ei tahtnud algul eriti sõdida.

1940. aastal oli meie välisminister Elias Erkko, ja on öeldud, et Talvesõda oli Erkko sõda. Erkko viimased sõnad läbirääkimiste delegatsiooni juhile Paasikivile olid: unusta ära, et Venemaa on suurriik. Vahest soomlased lihtsalt ei teadnud, kui suur riik see on.

Eesti oli geograafiliselt palju väiksem ja Soome maastik oli paremini kaitstav kui Eesti oma. Pealegi oli meil suvel 1939 mobilisatsioon, aga Eestis ei olnud. Ka oli Eesti armee varustustase parajasti väga kehv ja kindlustused idapiiril nõrgad. 

Minu meelest oleks olnud vastuhakk kangelaslik enesetapp. Jah, muidugi oleks see võtnud pärast sõda Stalinilt mõne argumendi, oleks saanud maailmale näidata, et see ei olnud hääletu alistumine.

AH: Mina nimetangi seda 1939. aasta traumaks, et andsime alla…

Muidugi on see suur trauma

AH: Hollandlased hakkasid siiski sakslastele vastu, aga taanlased tõstsid niisama käed üles. Hollandlaste käitumine, kuigi nad pidasid vastu kõigest viis päeva, oli siiski mehisem.

Jah, aga taanlastele oli nende käitumine väga normaalne ja täitsa mõistlik. Taanis oli Saksa okupatsioon ju väga leebe.

KK: Viimasel ajal on jälle juttu olnud, et president Koivisto oli liiga ettevaatlik ja ei teinud midagi Eesti iseseisvumise toetamiseks rahvusvahelises plaanis. Kas Koivisto või soomlased olid liiga ettevaatlikud?

Minu meelest oli küll Koivisto liiga ettevaatlik, olen teda seepärast varemgi kritiseerinud. Oli selgelt näha, et ametlik Soome, Soome juhtkond, oli väga ettevaatlik, aga soome rahvas, kodanikuühiskond, oli väga toetav. Juba 1920.–30. aastatel oli Soome juhtkonnal niisugune hoiak, et enese sidumine Eestiga on ohtlik. Tavasoomlasele aga oli Eesti tähtis. Sama seis oli ka uue iseseisvumise ajal. Soome juhtkond ei vaadanud üle Soome lahe siia, vaid vaatas Tallinna läbi Moskva. Mul on selle kohta selline termin nagu “kiertokatso”, kõõrdvaade, ümber nurga vaade. Soome juhtkond vaatas Kremli punaseid tähti. See on soometumine, vahest on see meie trauma. 

Olen rääkinud nii teie vana nõukogude juhtkonna liikmetega kui uue iseseisvuse juhtidega ja enamasti on nad öelnud, et Koivisto hoiakul polnud suurt tähtsust. Vahest on see tõesti minevik, aga mind häirib siiamaani.

AH: No vahest on eestlastel tõesti seepärast väike okas hinges, aga soomlastel ilmselt jälle seepärast, et Talvesõja ajal tõusid lennukid Eestist õhku Soomet pommitama.

Küllap soomlased teadsid, et Eestil polnud selles asjas midagi teha.

KK: Mõned eestlased anti pärast sõda ka nõukogude Liidule välja..

See on väga kurb lugu. 

AH: Nii et mingi umbusk eestlase ja soomlase vahel võib ikka olla?

No vahest seal on jah midagi… Võib-olla. Inimene on kummaline loom. Aga Soome ja Eesti vahel on siiski hingesild. Ma alati naeran, et teie 100kroonise peal on just Koidula värsid Soome sillast: “Silla otsad ühendatud, kandes ühte isamaad.” Ja see on teie raha. Kas see on jälle Lennarti idee?

KK: Meie rahatähel on alateadlik soov teha Eesti-Soome ühisriik. Kas sel võib olla mingit mõtet?

See idee oli ülal alates Koidulast ja see oli tõesti Pätsi suur idee. Mulle tundub, et see ühisriik siiski kunagi ei sünni, ja võib-olla, et parem ongi. Siis saab soomlane kerge vaevaga välismaal käia, kui ta käib Eestis. 

KK: Ja lõpuks viimane küsimus: kes see ikkagi tappis Jüri Vilmsi?

Ei tea!

KK: Kas me saame seda kunagi teada?

Kui ma hakkasin seda asja uurima, olin ma kindel, et saan tõe teada. Eesti ja Soome arhiivid olid ju avatud. Aga nüüd ütlen, et mina ei tea – võib-olla Soome punased, võib-olla Soome valged. Oli teooria ka Rootsi vabatahtlikest Soome kodusõjas. Ei tea… Kahjuks olen nii halb ajaloolane.

Soomlaste ­raamatud eesti suurmeestest

  • Martti Turtola “President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed” Tänapäev, 2003
  • Martti Turtola “Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940” Tänapäev, 2008 
  • Seppo Zetterberg “Jüri Vilmsi surm” Tänapäev, 2004
  • Juhani Salokannel “Jaan Kross” Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Rahvuse ajalugu vs maa ajalugu

Seppo Zetterberg “Eesti ajalugu”

Tõlkinud Helga Laanpere, Erkki Bahovski, Paul Kokla ja Maimu Berg. Tõlget toimetanud Ain Mäesalu, Margus Laidre, Tõnu Tannberg ja Ago Pajur. Tänapäev, 2009. 671 lk.

Kui me räägime meie maa ajaloost, siis kas see on Eesti ajalugu või eesti ajalugu? Esimesel juhul on tegemist jutustusega siin maalapil toimunust, kus tegelasteks olid kõik rahvad, kes siin kunagi elanud ja tegutsenud. Kirjutades aga “eesti” väikese tähega, mõtleme selle all käsitlust, kus kõike nähakse vaid põlisrahvuse ehk (nüüdse) riigirahvuse perspektiivist. Viimatimainitud käsitluse žanripuhtaimaks näiteks on 1988. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud “Kodulugu” Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu sulest. 

Ega vaidlus selle üle, kumb käsitlus on parem ja õigem, lakka vist nii pea. Vaidlejateks pole professionaalsed ajaloolased – neil on asjad ammu paigas, nemad vaatavad meiesuguste ignorantide askeldamist kaastundliku naeratusega, ent seda ägedamaks lähevad meeled nn harrastusajaloolaste ning ajaloohuviliste ideoloogide ilmumisel areenile. 

Soomlase Seppo Zetterbergi kirjutatud “Eesti ajalugu” kõlab originaalis “Viron historia”. See on maa-ajalugu. Saksa keeles Landesgeschichte. Üldse on huvitav mõelda, miks soome keeles on kasutusel sõna “historia”. Soomlased on olnud ju õige järjekindlad välja mõtlema omakeelseid sõnu asendamaks rahvusvahelisi laenusid. Nagu “sport” või “elekter”. Aga siin korraga on nad võtnud kasutusele “historia”. Kas on põhjus selles, et soomlased ei taha seda mõistet… no ütleme, et profaneerida? Harrastus-ajaloolased on olemas, aga “harrastus-histoorik”, see kõlab nagu asjaarmastaja kirurg, kes vabal ajal kuurinurgas ajuoperatsioone teha nokerdab.

Rahval on lugu, maal on “histooria”. Ja nii püüabki Zetterberg hoolsa soomlasena oma ligi seitsmesajaleheküljelises monumentaalteoses kirja panna kõikide Eestis elanud rahvuste tegemisi; temal ei ole eestluse silmaklappe, mis takistaks vaatamast paralleelmaailmasid.

Zetterbregi raamatu üks võlusid on viidete lihtsus. Autor ei ole ju neid asju ise välja mõelnud, tema teos on kompilatsioon teiste uurijate, ja väga spetsiifiliste uurijate töödest. Zetterberg ei anna kasutatud uurimuste ja monograafiate pealkirju ega viidete lehekülgi. Tema tekst jookseb vabalt ja siis on korraga selle sees sulgudes ja suurte tähtedega nimi – SELART, TARVEL, LANG… Lugeja näeb, et ahaa, Zetterberg on siin oma tarkuse ammutanud Anti Selarti, Enn Tarveli või Valter Langi monograafiast. Millisest täpselt, see polegi (tava)lugejale oluline. Kuid eesti nimede kõrval on ka ühed teised: Johansen, Blumfeldt, Garleff, von Pistohlkors, von zur Mühlen… samaväärsed eesti nimedega. Kusjuures Zetterberg ei polemiseeri stiilis “eesti ajaloolane X on kirjutanud selle kohta nii, aga vaat baltisakslane Y seevastu on kirjutanud naa…”. Paul Johansen on Eesti ajaloolane, olenemata sünnitunnistuses kirja pandud rahvuslikust kuuluvusest. 

Eesti rahvuslane neelab selle alla. Nüüd juba neelab. Asi läheb võib-olla kurjaks siis, kui sõna võtab noor ajaloolane Mertelsmann, kes on puhas riigisakslane. Aga ka tema on Zetterbergi raamatus kõvasti sees. Just seda uuemat aega, stalinistlikku, kirjeldavates peatükkides.

Eesti ajalugu on lakanud olemast eestlaste salateadus, kuhu võõrapäraste nimedega inimestel pole asja. Soomlane Zetterberg, sakslane Mertelsmann, eestlane Kreem ja eestimaalane von Pistohlkors – neid ühendab kirg selle maa ajaloo vastu. Zetterbergi teose suurim väärtus ongi ehk selle asjaolu väljatoomine.

Andrei Hvostov

*

See “Eesti ajalugu” paistab silma ülevaatlikkusega, detaile siit eriti otsida ei maksa. Ka ideoloogilisi kallakuid ei tuvasta, tegu näib olevat hästi korraliku ja paljudele allikatele toetuva referaadiga. Inimesele, kes pole ajaloolane, pakub teos hea ülevaate näiteks ordu ja piiskoppide vahekorrast vanal Liivimaal, nende suhetest keisri, paavsti ja Taani kuningaga. See on kiiduväärt, sest vaevalt, et see kellelegi liiga selge on. 

Kui tulla tänapäevale lähemale ja vaadata, mis on kirjutatud 1905. aasta ülestõusust, mille kohta kirjanduses ja mälestustes on nii palju dramaatikat, siis seal on nimetatud üsna kuivalt vaid mahalastute arv.

Samas on mitmel puhul tajutav ka avaram kui ainult Eestit hõlmav vaade, näiteks põnevalt on refereeritud Suurbritannia ja USA ametnike arvamusavaldusi Balti riikide iseseisvuse osas Teise maailmasõja vältel. Eesti ajaloos on enamasti püstitatud küsimus ikka nii, et kas Lembitu või Päts olid piisavalt targad juhid tagamaks oma rahvale iseseisvust, Zetterberg annab mõista, et ega neist palju olenenudki.

Norida võiks ehk mõne tillukese detaili kallal. Näiteks on sakslastest jutukirjanike seas nimetatud Arveliust ja Lucet, aga mainimata on parim – Mannteuffel. Laidoner oli tsaariarmees vist alampolkovnik ja mitte polkovnik. 

“See, et Nõukogude Eesti valitsuses, hävituspataljonides ja NKVD-s oli olnud juute, näitas aga, et juudid olid läinud kergesti kaasa kommunistide tegevusega ja just seetõttu tõuusis viha nende vastu,” on kirjas lk 514. Kui mõista valitsuse all Johannes Lauristini juhitud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu, siis selles küll juute ei olnud, olid ikka eestlased. Ilmselt on peetud silmas lihtsalt valitsusasutusi, aga tänuväärne on juba autori katse sellist delikaatset teemat selgitada.

Hariv ja usaldusväärne raamat.

Kalev Kesküla