Jaak Kilmi / Andres Maimiku uue dokumentaali "Müümise kunst" pealkiri ütleb päris täpselt ära, millest filmis juttu. Sõna "kunst" tähendab siin "elukunsti" või "elamise kunsti", film süüvib müügitehnoloogiasse ja seostab selle müüjaisiksuse kujundamisega.

Kaubaagentidele õpetatakse, kuidas müüa. Teoloogiaüliõpilane Raigo omandab oskuse Ameerikas uksel raamatuid ärida, iga liigutust ja sõna korratakse uksematil. Tupperware plastmassist kööginõude müümist korraldav energiline ja pühendunud rühmajuht Evelin selgitab koduperenaisele Marele, kuidas tuttavatega kasumlikku äri teha. Evelini enda eesmärk on teenida raha. Ta on pühendunud Tupperware müügivõrgu loomisele ja selles edukas. Evelin kroonitakse oma ameti Balti riikide parimaks, ta on jäägitult sisse elanud oma töösse, arvab, et "kogu elu on müük".

Mare elu on komplitseerituim. Kaks abikaasat surma läbi kaotanud, peab ta hankima ülalpidamist ja leidma eneseusu. Ta seab küsimuse: "Ma pean leidma, mida ma tegelikult tahan", ja satub baptistide juurde, kes võtavad ta omaks. Sisse tuleb laulumängulik baptistide kirik, põimudes Tupperware kööginõude müüjate Baltikumi balliga, kus võimutseb kitšlik muinasjutuõhkkond (loss, printsessid, Superman, põrsamaskid).

Müügikunsti õpetajad sisendavad optimismi ja veendumust selle tegevuse õigsuses (I'm getting better every day; The sky is the limit...). Enesekehtestamist õpetav karismaatiline Peep sisendab müügimeestesse/naistesse kindlust ja endamüümise kunsti, selleks kasutab ta oma rühmaloengutel ka rituaale (sütel kõndimine) ja klakööregi. Film vaatlebki tarbimiskultuuri pealetungi selle ameerikalikes vormides. Šõulik saalitäitega manipuleerimine on tulnud Ameerikast, sobib sinna, kuid see on ülemaailmne protsess ja nüüd kohal ka meil. Kaubamajast saab kiriklike rituaalide paik.

Kuigi filmi autorid sekkuvad filmi vaid paaril korral, kui on vaja anda minimaalset teabeteksti, on näha nende püüdu groteski leidmiseks. Ühel Tupperware esitlusel saalis reklaamib müügiagent: "Siia potti saab panna mulda. Sest mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa jälle saama." Uksel müümisliigutusi ja -sõnu õppiva üliõpilase Raigo püüdlikkus ja refleksioon annab paraja koomika. Tupperware Balti kroonimispidu on nauditav kui ameerikaliku maitse tõsimeelne kvintessents! Groteski võimendamine filmi jooksul andnuks küll vormikindlama tulemuse, kuid siis jäänuks filmi autorid moraalselt süüdi oma tegelaste ees.

Haruldaselt häid leide sisaldav film on tugev just grotesksetes episoodides ja detailides. Tegevusliinide vahele üleminekuks monteeritud telekaadrid ameerika seepidest ja reklaamfilmidest ning too kasvava rohuga Tupperware poti korduv demonstreerimine polnud küll parim leid. Filmi nõrgim koht on tema sidematerjal.

Nelja tegelasega filmi tegemine kahe aasta jooksul toob sisse probleemi, et nii pika aja jooksul tegelased muutuvad. Filmi lõpul on nad kahtluste küüsis. Mare on eneseteostuse leidnud lastekodus köögitöölisena, kuigi on endiselt manipuleeritav baptistide kirikus. Ja Peep on oma äri müünud kompanjonile, kelle huviks saab hoopis alternatiivset haridust pakkuv Waldorf-kool. Isegi müügile pühendunud Evelin mõtleb - küll hetkeks - loobumisest. Paradoksaalne, et just Raigost on saanud - müümise juhuõpingute ja vana muusikahuvi kaudu - muusikakaupluse müüja.

Nelja tegelase eritasandilise arenguliini kokkusõlmimine lõpus päris ei õnnestu. Kuid film on suurepärane filmipublitsistika näide. Film tervikuna illustreerib teesi: inimestega manipuleeritakse ja manipuleeritavad on sellega nõus. Nad on nõus sellele isegi peale maksma. Ja kõik manipuleerijad on ise manipuleeritavad kellegi teise poolt manipulatsioonide paljuastmelises hierarhias. Kes firma poolt, kes turufundamentalistliku süsteemi enda poolt. Näidatakse, kuidas see toimub. Kõik on selge. Kohati tekib isegi didaktilisus. Sellest päästavad köitvad, sageli vaimustavad elulised näited.

Ameerikaliku elamiskunsti õpikud propageerivad eksistentsiaalsete küsimuste lahendamist lihtsate tehnoloogiate abil. Nad soovitavad aktiivset tegevust. Ameerika kultuur on naiivne ja pealetükkiv. Selline kriitilise mõtlemise ähmastamine rebib inimese lahti elu tõsistest küsimustest ja muudabki inimese manipuleeritavaks. Poliitikas viiakse massid manipuleerimisvõtete abil kuuletumiseni.

"Müümise kunst" tõstab probleemi: miks inimesed lähevad manipuleerimise ohvriks? See on küsimus filmi vaatajaskonnale. Kui peaks tõesti juhtuma, et vaataja hakkab sellele vastust otsima, siis kasvaks film suuremaks iseendast. Ja kas see polegi hea publitsistika eesmärk.

"Kaup... on väga veider asi, täis metafüüsilist kavalust ja teoloogilisi riukaid."

Karl Marx, "Kapital" I, Tallinn 1936, lk 29