Pildid on tänagi arusaadavad igaühele, kes vähegi lähiajaloo vastu huvi tundnud. Ehkki soomlase pilgule avanes sõda muidugi hoopis teise külje alt kui eestlasele. Kas või seetõttu, et Eestis oli üks sõda, Soomes koguni kolm – lisaks Talve- ja Jätkusõjale Lapi sõda 1944–45, kus Soome sõdis senise liitlase Saksamaa Põhja-Soome jäänud vägede vastu. Huvitavust lisab fakt, et Garm oli soomerootsi vaimueliidi poliitiline väljund, niisiis nii keelelise kui ka ühiskondliku vähemuse esindaja. Ajakirja tunnusideed olid Svenskheten, Friheten och Norden – rootslus, vabadus ja põhjamaisus. Nimi võeti põhjamaisest mütoloogiast. Garm oli manala, ­Knipahåla valvekoer. Garmi visuaalse kehastuse, väikese musta buldogi mõtles välja ­Tove Janssoni ema Signe Hammarsten-­Jansson. Kuid ta teeb tähtsat nägu ka mitmel tütre kaanejoonistusel.


Huvitav on võrrelda ­Janssoni stiili samaaegse Eesti karikatuuriga. Siin esines 1930. aastatel kaks äärmust: ühelt poolt Gori groteskne, lopsakas ja vaba tüübikujutus, teiselt poolt sellele ilmselt teadlikult vastanduv Otto Krusteni minimalistlik, napp, sirgjoont armastav, kuid paremates teostes siiski paljuütlev graafiline käekiri. Uued tulijad kuulusid enamjaolt Gori koolkonda. Jansson jääb sellel skaalal kusagile keskele.


Muidugi ei saa päevalehtedes avaldatud karikatuure ning Janssoni näitusel eksponeeritud töid üks ühele võrrelda. Viimased on joonistatud suureformaadilise ajakirja kaanele või tiitellehele, need on tunduvalt keerulisema ja üksikasjalikuma kompositsiooniga ning koloreeritud (kuigi sõjaaegselt vaeses värvigammas). Oluline on seegi, et näitusel tutvustataval eluperioodil oli Jansson 24- kuni 31aastane ehk tunduvalt noorem kui tema Eesti ametivennad Gori, Otto Krusten, Redo ­Randel, Romulus Tiitus ja Jaan Jensen. Mis omakorda tähendab värskemat maailmanägemist (näiteks USA ja NSV Liidu liitlassuhte väljakujunemise järel kujutab ta Stalinit aupunanahana), aga ka lõplikult väljakujunemata stiili.


Ajastule omaselt leidub Janssoni ja Eesti karikaturistide loomingus sarnaseid tüüpe, kõige silmatorkavamana muserdatud rahuinglit (Eesti karikatuurist kadus see kuju kui usuline igand 1940. aastal küll õige ruttu.) Rääkimata ­Hitlerist, kelle ainus hea omadus oligi vist see, et ta kujunes kõige maade karikaturistidele ja koomikutele ammendamatuks inspiratsiooniallikaks.


Veidi üllatavalt mõjub Eesti vaatajale Janssoni heatahtlikkus ka negatiivsete tegelaste suhtes.


Ei Hitler ega ka Stalin muutu tema sule all arututeks maniakkideks, ikka käivitab nende tegevust mingi täiesti inimlik motiiv – ahnus, enese ülehindamine, püüd meeldida.


Nõukogude aeg vahetas Eestisse jõudes muude jõledate ­keeleuuenduste seas ka “nalja” “huumoriga” ning “pilke” “satiiriga” (Pikker oli veel 1946 nalja- ja pilkeajakiri, 1957 aga juba satiiri- ja huumoriajakiri). Jansson on pilkaja, mitte satiirik, tema pildid on iroonilised, kuid mitte pahatahtlikud.


Garmi esikaaned ja tiitellehed annavad äärmiselt selge ja mitmeplaanilise pildi Soome saatuseaastatest 1938–1945. See on eepos karikatuuride kujul. Selles põimuvad maailma veriseima sõja apokalüpsis ning inimeste soov õudustest ja teadmatusest hoolimata millegi hea ja kauni külge kinnituda. Kontekst on peaaegu lõputu. Janssoni kunstnikunatuuris elasid kõrvuti ning täiendasid teineteist mehelik poliitikahuvi, mis lubas rahvusvahelise olukorra piltlikult, kuid adekvaatselt paberile panna, ning naiselik mure kodude, toidu, armastuse pärast sõja tingimustes. Näiteks pimendamiskäsul on noorte armunute jaoks ka täiesti positiivne külg. Ja milline rõõm valitseb väikese poisi näol, kes istub jõulukuuse all ja tulistab mängukahurist puul rippuvaid ingleid!


1942. aasta suvel kasutas Jansson ära isikliku sõjakogemuse: nende pere leidis merest üliilusa poai, mis osutus miiniks, mille rannakaitse kahjutuks tegi. Hiljem leidsid Janssonid jälle midagi sarnast ja teatasid rannakaitsele miinist. Seekord oli tegemist poiga.


Hilisemaid Muumioru tegelasi Tove Garmi-aegne looming ei ennusta. Tõsi, ühel kaanepildil ronib väike must muumitroll koos hulga tumedate kogudega sisse mehhaanilisse mantlipöörajasse, mis kõik Saksamaa poolel sõdimist pooldanud poliitikud pärast vaherahu sõlmimist puhasteks poisteks peab tegema. Ja väike valge tiibadega muumitroll tuleb masinast välja. (Muumitrolli oli Jansson ka varem oma tööde signatuurina kasutanud.) Ja tema jõuluinglid 1941. aasta jõulunumbri esikaanel näevad küll välja nagu filifjonkad.


Soome oli ainus demokraatlik riik Euroopas, mis sõdis Hitleri poolel. Ning tema vaenlane NSV Liit enam-vähem ainus totalitaarne riik, mis sõdis demokraatiate poolel. See muutis Soome asendi täiesti unikaalseks ja teatud määral isegi mõistusevastaseks. Poliitiline virvarr avaldub ka Janssoni töödes, need panevad mõtlema paljude asjade üle, mille vastu tavaliselt Eestis huvi ei tunta.


Näiteks suhtumine Rootsisse ja rootslastesse. Kuigi Garm oli rootsikeelne ajakiri ning Tove rahvuselt soomerootslanna, ei seganud see tal olla täisvereline Soome patrioot. Rootsi järsult suunda muutnud välispoliitika suunas lendab eriti vahedaid pilkenooli. Kui veel Talvesõja ajal oli bolševik Rootsi lehtedes metsik, viinalembene lurjus, siis koos liitlastega Hitleri vastu võitlev Punaarmee sõdur oli ehtne kangelane.


Vahel tunduvad need pilked isegi ülekohtused – kas või käesoleva Areeni kaanel nähtav Garmi 1942. aasta novembrinumbri esikaas, sest sellel kujutatud Greta Garbo, erinevalt näiteks ­Marlene Dietrichist, hoidus sõja ajal avalikest poliitilistest seisukohavõttudest ning jupiteride valguses Stalini näppu siduma ei kippunud. Rahulolevas produtsendis võib ära tunda USA presidendi Franklin D. Roosevelti. (Tekst pildil: “Stseen 42: Greta Garbo aitab Stalinit. Punane valgustus, kauge orelimuusika. Mitte segada.”)


Ühel juhul kasvavad sõda ja sellega seotud poliitilised murdlained Janssonil siiski üle pea. Garmi 1944. aasta septembrinumbri esikaanel, mis ilmus just enne vaherahu sõlmimist NSV Liiduga, ilutseb suur küsimärk.


Mitu korda pöördub Janssoni pilge sõjaaegse sõnavabaduse piiramise ja ametliku propaganda laiutamise vastu, mis demokraatliku riigikorraga ei sobinud, sõja ajal aga olid kahjuks möödapääsmatud. On saatuse iroonia, et üks kahest Tove Janssoni kaanepildist, mis tsensuuri kitsasse väravasse kinni jäi – tõsi, vaid ajutiselt –, kujutab tsensorite endi tegemisi.


Omad vitsad peksavad ikka kõige valusamini.


Aga esimese hoiatuse sai Garm Janssoni tõttu juba aastal 1938, sest kunstnik kujutas lugupidamatult (jonnipunnina) Soome liitlase Saksamaa füürer it. Hitleri-vastaste piltide eest sai Tove Soome saksasõbralike ringkondade äkilise arvustuse osaliseks, mis teda väga rõõmustas.
Tove Jansson (1914–2001)

Kunstnik, kirjanik ja karikaturist, kes sündis ja suri Helsingis. Tema ema Signe Hammersten-Jansson oli kunstnik ja raamatuillustraator, sealhulgas ajakirja Garm “õukonnajoonistaja”, isa Viktor Jansson skulptor.

Tove alustas karikatuuride joonistamist Garmile juba 15aastaselt. Ajakirjas ilmus temalt üle 500 karikatuuri ja üle 100 kaanepildi. Garm vastandus kitsarinnalisele natsionalismile ning kritiseeris Soome koostööd Hitleri Saksamaaga – aga ka näiteks Soome keeluseadust.

Jansson on hiljem tunnistanud, et tal oli alati hea meel, kui sai Hitleri või Staliniga sigadusi teha. Poliitiline karikatuur oli ainult üks Janssoni teemadest, ta kujutas ka igapäevaelu. Garmis nägi ilmavalgust Muumitrolli eelkäija Snork.

1945 ilmus Tove Janssoni esimene muumiraamat “Väikesed trollid ja suur veeuputus”. Sõna “muumi” veel ei kasutatud, sest see ei meeldinud kirjastajale.

Garm lõpetas ilmumise 1953 pärast selle looja Henry Reini surma. Vabadusearmastust ja vastuseisu igasugusele sunnile, mida Jannson ilmutas Garmi kunstnikuna, on nähtud ka tema muumiraamatutes.
Näitust “Adolf, Jossif ja sõda Tove sihikul – Tove Janssoni poliitilised karikatuurid ajakirjas Garm 1930.–1940. aastail”
saab veel vaadata:

Kuni 18. veebruarini Soome Instituudi Tartu osakonnas (Vanemuise 19) tööpäevadel kell 10–16, kolmapäeviti kell 10–18.

23.3–26.4 Võrumaa keskraamatukogus

2.5–30.5 Elva linnaraamatukogus

8.6–23.8 Narva muuseumis (tekstid ka vene keeles)

1.9–30.10 Soome Instituudi Tallinna osakonnas (Harju 1)

6.11 -24.11 Tartu Anne­linna raaamatukogus

1.12.2009–31.1.2010 ­Läänemaa Muuseumis

Näituse on ­koostanud Tampere Kunsti­muuseum.