06.02.2009, 00:00
Muumi-Stalinid ja väikesed Hitler-Myd
Muumimaailma looja Tove Janssoni poliitilised karikatuurid aastatest 1938–1945 ehk Teise maailmasõja käigu pilapeeglis avastas Tartust Veiko Märka.
Tove Janssoni Teise maailmasõja eel ja ajal ajakirjas Garm ilmunud
pilapiltide näitus esindab kujutava kunsti liiki, mida Eestis pole peaaegu
olnudki – elitaarset karikatuuri. Kõige lähemale võib
vist asetada Edgar Valteri õlimaalid 1980ndatest, aga sedagi vaid
ideelt, sisulist sarnasust pole ollagi.
Pildid on tänagi
arusaadavad igaühele, kes vähegi lähiajaloo vastu huvi tundnud.
Ehkki soomlase pilgule avanes sõda muidugi hoopis teise külje alt
kui eestlasele. Kas või seetõttu, et Eestis oli üks
sõda, Soomes koguni kolm – lisaks Talve- ja
Jätkusõjale Lapi sõda 1944–45, kus Soome sõdis
senise liitlase Saksamaa Põhja-Soome jäänud vägede vastu.
Huvitavust lisab fakt, et Garm oli soomerootsi vaimueliidi poliitiline
väljund, niisiis nii keelelise kui ka ühiskondliku vähemuse
esindaja. Ajakirja tunnusideed olid Svenskheten, Friheten och Norden –
rootslus, vabadus ja põhjamaisus. Nimi võeti põhjamaisest
mütoloogiast. Garm oli manala, Knipahåla valvekoer. Garmi
visuaalse kehastuse, väikese musta buldogi mõtles välja
Tove Janssoni ema Signe Hammarsten-Jansson. Kuid ta teeb tähtsat
nägu ka mitmel tütre kaanejoonistusel.
Huvitav on
võrrelda Janssoni stiili samaaegse Eesti karikatuuriga. Siin esines
1930. aastatel kaks äärmust: ühelt poolt Gori groteskne,
lopsakas ja vaba tüübikujutus, teiselt poolt sellele ilmselt
teadlikult vastanduv Otto Krusteni minimalistlik, napp, sirgjoont armastav,
kuid paremates teostes siiski paljuütlev graafiline käekiri. Uued
tulijad kuulusid enamjaolt Gori koolkonda. Jansson jääb sellel
skaalal kusagile keskele.
Muidugi ei saa päevalehtedes
avaldatud karikatuure ning Janssoni näitusel eksponeeritud töid
üks ühele võrrelda. Viimased on joonistatud suureformaadilise
ajakirja kaanele või tiitellehele, need on tunduvalt keerulisema ja
üksikasjalikuma kompositsiooniga ning koloreeritud (kuigi
sõjaaegselt vaeses värvigammas). Oluline on seegi, et näitusel
tutvustataval eluperioodil oli Jansson 24- kuni 31aastane ehk tunduvalt noorem
kui tema Eesti ametivennad Gori, Otto Krusten, Redo Randel, Romulus Tiitus
ja Jaan Jensen. Mis omakorda tähendab värskemat maailmanägemist
(näiteks USA ja NSV Liidu liitlassuhte väljakujunemise järel
kujutab ta Stalinit aupunanahana), aga ka lõplikult väljakujunemata
stiili.
Ajastule omaselt leidub Janssoni ja Eesti karikaturistide
loomingus sarnaseid tüüpe, kõige silmatorkavamana muserdatud
rahuinglit (Eesti karikatuurist kadus see kuju kui usuline igand 1940. aastal
küll õige ruttu.) Rääkimata Hitlerist, kelle ainus
hea omadus oligi vist see, et ta kujunes kõige maade karikaturistidele
ja koomikutele ammendamatuks inspiratsiooniallikaks.
Veidi
üllatavalt mõjub Eesti vaatajale Janssoni heatahtlikkus ka
negatiivsete tegelaste suhtes.
Ei Hitler ega ka Stalin muutu tema
sule all arututeks maniakkideks, ikka käivitab nende tegevust mingi
täiesti inimlik motiiv – ahnus, enese ülehindamine,
püüd meeldida.
Nõukogude aeg vahetas Eestisse
jõudes muude jõledate keeleuuenduste seas ka
“nalja” “huumoriga” ning “pilke”
“satiiriga” (Pikker oli veel 1946 nalja- ja pilkeajakiri, 1957 aga
juba satiiri- ja huumoriajakiri). Jansson on pilkaja, mitte satiirik, tema
pildid on iroonilised, kuid mitte pahatahtlikud.
Garmi esikaaned ja
tiitellehed annavad äärmiselt selge ja mitmeplaanilise pildi Soome
saatuseaastatest 1938–1945. See on eepos karikatuuride kujul. Selles
põimuvad maailma veriseima sõja
apokalüpsis ning inimeste soov õudustest ja teadmatusest hoolimata
millegi hea ja kauni külge kinnituda. Kontekst on peaaegu lõputu.
Janssoni kunstnikunatuuris elasid kõrvuti ning täiendasid
teineteist mehelik poliitikahuvi, mis lubas rahvusvahelise olukorra piltlikult,
kuid adekvaatselt paberile panna, ning naiselik mure kodude, toidu, armastuse
pärast sõja tingimustes. Näiteks pimendamiskäsul on
noorte armunute jaoks ka täiesti positiivne külg. Ja milline
rõõm valitseb väikese poisi näol, kes istub
jõulukuuse all ja tulistab mängukahurist puul rippuvaid ingleid!
1942. aasta suvel kasutas Jansson ära isikliku
sõjakogemuse: nende pere leidis merest üliilusa poai, mis osutus
miiniks, mille rannakaitse kahjutuks tegi. Hiljem leidsid Janssonid jälle
midagi sarnast ja teatasid rannakaitsele miinist. Seekord oli tegemist poiga.
Hilisemaid Muumioru tegelasi Tove Garmi-aegne looming ei ennusta.
Tõsi, ühel kaanepildil ronib väike must muumitroll koos hulga
tumedate kogudega sisse mehhaanilisse mantlipöörajasse, mis
kõik Saksamaa poolel sõdimist pooldanud poliitikud pärast
vaherahu sõlmimist puhasteks poisteks peab tegema. Ja väike valge
tiibadega muumitroll tuleb masinast välja. (Muumitrolli oli Jansson ka
varem oma tööde signatuurina kasutanud.) Ja tema jõuluinglid
1941. aasta jõulunumbri esikaanel näevad küll välja nagu
filifjonkad.
Soome oli ainus demokraatlik riik Euroopas, mis
sõdis Hitleri poolel. Ning tema vaenlane NSV Liit enam-vähem ainus
totalitaarne riik, mis sõdis demokraatiate poolel. See muutis Soome
asendi täiesti unikaalseks ja teatud määral isegi
mõistusevastaseks. Poliitiline virvarr avaldub ka Janssoni
töödes, need panevad mõtlema paljude asjade üle, mille
vastu tavaliselt Eestis huvi ei tunta.
Näiteks suhtumine
Rootsisse ja rootslastesse. Kuigi Garm oli rootsikeelne ajakiri ning Tove
rahvuselt soomerootslanna, ei seganud see tal olla täisvereline Soome
patrioot. Rootsi järsult suunda muutnud välispoliitika suunas lendab
eriti vahedaid pilkenooli. Kui veel Talvesõja ajal oli bolševik
Rootsi lehtedes metsik, viinalembene lurjus, siis koos liitlastega Hitleri
vastu võitlev Punaarmee sõdur oli ehtne kangelane.
Vahel tunduvad need pilked isegi ülekohtused – kas või
käesoleva Areeni kaanel nähtav Garmi 1942. aasta novembrinumbri
esikaas, sest sellel kujutatud Greta Garbo, erinevalt näiteks Marlene
Dietrichist, hoidus sõja ajal avalikest poliitilistest
seisukohavõttudest ning jupiteride valguses Stalini näppu siduma ei
kippunud. Rahulolevas produtsendis võib ära tunda USA presidendi
Franklin D. Roosevelti. (Tekst pildil: “Stseen 42: Greta Garbo aitab
Stalinit. Punane valgustus, kauge orelimuusika. Mitte segada.”)
Ühel juhul kasvavad sõda ja sellega seotud poliitilised
murdlained Janssonil siiski üle pea. Garmi 1944. aasta septembrinumbri
esikaanel, mis ilmus just enne vaherahu sõlmimist NSV Liiduga, ilutseb
suur küsimärk.
Mitu korda pöördub Janssoni pilge
sõjaaegse sõnavabaduse piiramise ja ametliku propaganda
laiutamise vastu, mis demokraatliku riigikorraga ei sobinud, sõja ajal
aga olid kahjuks möödapääsmatud. On saatuse iroonia, et
üks kahest Tove Janssoni kaanepildist, mis tsensuuri kitsasse
väravasse kinni jäi – tõsi, vaid ajutiselt –,
kujutab tsensorite endi tegemisi.
Omad vitsad peksavad ikka
kõige valusamini.
Aga esimese hoiatuse sai Garm Janssoni
tõttu juba aastal 1938, sest kunstnik kujutas lugupidamatult
(jonnipunnina) Soome liitlase Saksamaa füürer
it. Hitleri-vastaste piltide eest sai Tove Soome saksasõbralike
ringkondade äkilise arvustuse osaliseks, mis teda väga
rõõmustas.
Tove Jansson (1914–2001)
Kunstnik, kirjanik ja karikaturist, kes sündis ja suri Helsingis. Tema ema Signe Hammersten-Jansson oli kunstnik ja raamatuillustraator, sealhulgas ajakirja Garm “õukonnajoonistaja”, isa Viktor Jansson skulptor.
Tove alustas karikatuuride joonistamist Garmile juba 15aastaselt. Ajakirjas ilmus temalt üle 500 karikatuuri ja üle 100 kaanepildi. Garm vastandus kitsarinnalisele natsionalismile ning kritiseeris Soome koostööd Hitleri Saksamaaga – aga ka näiteks Soome keeluseadust.
Jansson on hiljem tunnistanud, et tal oli alati hea meel, kui sai Hitleri või Staliniga sigadusi teha. Poliitiline karikatuur oli ainult üks Janssoni teemadest, ta kujutas ka igapäevaelu. Garmis nägi ilmavalgust Muumitrolli eelkäija Snork.
1945 ilmus Tove Janssoni esimene muumiraamat “Väikesed trollid ja suur veeuputus”. Sõna “muumi” veel ei kasutatud, sest see ei meeldinud kirjastajale.
Garm lõpetas ilmumise 1953 pärast selle looja Henry Reini surma. Vabadusearmastust ja vastuseisu igasugusele sunnile, mida Jannson ilmutas Garmi kunstnikuna, on nähtud ka tema muumiraamatutes.
Kunstnik, kirjanik ja karikaturist, kes sündis ja suri Helsingis. Tema ema Signe Hammersten-Jansson oli kunstnik ja raamatuillustraator, sealhulgas ajakirja Garm “õukonnajoonistaja”, isa Viktor Jansson skulptor.
Tove alustas karikatuuride joonistamist Garmile juba 15aastaselt. Ajakirjas ilmus temalt üle 500 karikatuuri ja üle 100 kaanepildi. Garm vastandus kitsarinnalisele natsionalismile ning kritiseeris Soome koostööd Hitleri Saksamaaga – aga ka näiteks Soome keeluseadust.
Jansson on hiljem tunnistanud, et tal oli alati hea meel, kui sai Hitleri või Staliniga sigadusi teha. Poliitiline karikatuur oli ainult üks Janssoni teemadest, ta kujutas ka igapäevaelu. Garmis nägi ilmavalgust Muumitrolli eelkäija Snork.
1945 ilmus Tove Janssoni esimene muumiraamat “Väikesed trollid ja suur veeuputus”. Sõna “muumi” veel ei kasutatud, sest see ei meeldinud kirjastajale.
Garm lõpetas ilmumise 1953 pärast selle looja Henry Reini surma. Vabadusearmastust ja vastuseisu igasugusele sunnile, mida Jannson ilmutas Garmi kunstnikuna, on nähtud ka tema muumiraamatutes.
Näitust “Adolf, Jossif ja sõda Tove sihikul – Tove Janssoni poliitilised karikatuurid ajakirjas Garm 1930.–1940. aastail”
saab veel vaadata:
Kuni 18. veebruarini Soome Instituudi Tartu osakonnas (Vanemuise 19) tööpäevadel kell 10–16, kolmapäeviti kell 10–18.
23.3–26.4 Võrumaa keskraamatukogus
2.5–30.5 Elva linnaraamatukogus
8.6–23.8 Narva muuseumis (tekstid ka vene keeles)
1.9–30.10 Soome Instituudi Tallinna osakonnas (Harju 1)
6.11 -24.11 Tartu Annelinna raaamatukogus
1.12.2009–31.1.2010 Läänemaa Muuseumis
Näituse on koostanud Tampere Kunstimuuseum.
saab veel vaadata:
Kuni 18. veebruarini Soome Instituudi Tartu osakonnas (Vanemuise 19) tööpäevadel kell 10–16, kolmapäeviti kell 10–18.
23.3–26.4 Võrumaa keskraamatukogus
2.5–30.5 Elva linnaraamatukogus
8.6–23.8 Narva muuseumis (tekstid ka vene keeles)
1.9–30.10 Soome Instituudi Tallinna osakonnas (Harju 1)
6.11 -24.11 Tartu Annelinna raaamatukogus
1.12.2009–31.1.2010 Läänemaa Muuseumis
Näituse on koostanud Tampere Kunstimuuseum.