Muumi või transseksuaal?
Sirje Kiin
Kirjandusteadlane ja luuletaja
Minu kommentaar luuletuse valikule on järgmine: mõte on ju ilus ja piisavalt underlik, AGA vormistuslikult pole see tuntud sonetimeistri ja eesti soneti uuendaja, riimilise ja kindlavormilise luuletaja vabavärsiline hilisluuletus kõige esinduslikum… Kahju, et just selle luuletuse keskel leidub ebaunderlik rütmikonarus, mis muudab ta pigem visandlikuks… Eriti kui teame, kui palju hiline Under ise vabavärssi arvustas ja karvustas oma kirjavahetustes… Ja kui tähtsaks rütmi ja riimi pidas!
Mis tost tekstist... Ega see Underi poos – pea püsti, käed rinnal ja pilk kõrgustesse-kaugustesse – pole ka ei koketse ja riivatu sonetiautori, lüürilise ballaadimeistri ega poliitilise pagulaskonservatiivi oma. Ei teagi, kellele selline poos rohkem sobiks.
Kuju tundubki iga nurga alt isemoodi. Mu naine arvas, et tegu on büstiga, millele on alakeha juurde tehtud. Selgus, et tal ongi peaaegu õigus. Nimelt: Karmin rääkis ühes intervjuus, et talt olla hiidlased 1985 tellinud Underi büsti. Üles seda ei pandud, aga tal olevat kolmest kaks kipsvarianti alles. Mulle ei andnud rahu kübar, kõigil tuttavail fotodel on pigem need 1930. aastate pottkübarad. Siis mõikasin, et see on ju tsitaat Laikmaa pastellist “Mutti”, ainult et pea asend on sootuks teine. Laikmaa pastell on imeilus. Karmini variandi kohta ei oska nii kiitvaid sõnu öelda.
See kuju on ebaprofessionaalne, ilma vähimagi materjalitunnetuseta Underivaba ilutu ilmutis!
Eestis on terve rida tugevaid ja andekaid skulptoreid ja arhitekte, aga toimub minu jaoks mõistetamatu protsess – linnapilti risustatakse ridamisi kunstiväliste nähtustega. Samas ma ei imestaks, kui Karmin saaks järjekordse kultuuripreemia – meie ajastu poliitika on selline!
Isiklikult teeb mulle see kuju haiget, ja kui ma pilku selle läheduses vette ei saaks langetada, siis vigaseks ma jääksingi.
Kai-Maiga nõus. Underist on saanud veider transseksuaal (mitte üksnes kinganumbri pärast). Tallinnal ei vea oma kujudega. Peale Russalka ja mingil määral Tammsaare on kõik skulptuursed ja monumentaalsed ponnistused kas grotesksed, karikatuursed, vales kohas, valest materjalist vms. Võib-olla pole Tallinn lihtsalt mälestusmärkide või muidu kujude linn? Pole vastavat aurat või tont teab. Olgugi seal siis lõigatud ladvaga pangamajad jms, mille monumentaalsusele tükkiv arhitektuur avalikku kunstitaotlust kannab.
Lootsin Underist rohkemat. Esiteks koht on nurga taga. Muidugi on parkimine tähtsam kultuur, sest parkimise pealt teenib. Under oleks pidanud olema Rahvusraamatukogu fassaadi teises, Endla tänava poolses otsas! Aga tehnitsistlik ausambaalus mulle meeldis, koos oma ürgelemendi veega, mida vist kitsalt tõlgendatakse kui meretagust pagulust. Kuid Underi klassitsism, eriti selle materjal, valge marmor, ei sobi aluse tehnitsismiga. Alus ja ausammas ise ei moodusta totaalset, teineteist välistavat kontrasti. Underi puhul püüaksid alus ja ausammas teineteist vastastikku nagu kõnetada, kuid kahjuks räägivad teineteisest mööda.
Ja Underi poosist ei saanud ma üldse aru, samas pole meelega lugenud ka autorite seletusi, sest neisse ma niikuinii ei usu. Ka kübar tundus rohkem eluloolise juhusliku detailina kui millegi sümbolina.
Aga peamine viga – Underis pole aega, nagu on Koidulas Pärnus ja Kristjan Jaagus Toomel. Ühelt poolt on kogu nn Underi aeg veel mõtestamata, teiselt poolt võinuks mingi sõnum siiski olla. Seda pole!
Eks näeme, kas noorpaarid hakkavad sinna oma pruudikimpe panema, mis tähendab seda, et rahvas on asja omaks võtnud. Esmalt teevad seda muidugi vene paarid, kes pole Underit lugenud ega aima, kes ta sihuke on. Ma paneksin hindeks kolme plussiga.
Asko Künnap
Luuletaja ja disainer
Õhk, paber ja internet on viimasel ajal olnud tihked rahulolematusest Underi mälestusmärgi, täpsemalt Mati Karmini marmorkuju üle. Kõrvu on jäänud sellised hüüdnimed nagu Maadleja, Monstrum ja Muumimamma. Tiit Trummali treppidele ja veekaskaadile on vähem tähelepanu pööratud. Eks abstraktseist arhitektoonidest ongi keerulisem kinni hakata kui figuraalsest skulptuurist.
Seda, et Under pole Karmini käsitluses eeterlik olend kõrgematest luulesfääridest, vaid muhe maine memm, kel probleeme kübaramoega, näeb ära ka pealiskaudsema pilguheiduga. Aga poetessi ümbritsevate tasapindade kokkukõla Rahvusraamatukoguga nõuab aja maha võtmist. Trummali kandilise kärestiku rahulik ja oskuslik sobitamine Raine Karbi nõuka-aegse Babüloonia templi treppidega ongi mälestusmärgi õnnestunum pool. Turske Under aga tekitab nõutust.
Kartsin siiski hullemat. Linnaruum on saanud rikkamaks. Aga eks ootused igasuguse mälestusmärkimise asjus ongi juba kanalisatsiooniluukidest madalamaks tambitud…
Heie Treier
Kunstiteadlane
Monument näeb reaalelus parem välja kui seni ajakirjanduses avaldatud fotodel. Kohapeal näeb konteksti, kus valge marmor ei võistle paekivist hoonega. Monumendi väike perspektiivvaade on dialoogis hoone suure perspektiivvaatega.
Žürii valis Karmini ja Trummali kavandi, millel on kujutatud küpses eas Underit, kelle jälg Eesti teadvuses pole nii sügav kui noorel Underil, kelle erootiline luule raputas Vabadussõja-aegset väikekodanlikku ühiskonda. Radikaalsus seisneb selles, et üleüldse on tehtud monument naisele (mitte järjekordsele mehele), pealegi vanemas eas naisele. See on täis sümboolikat — vesi lahutamas poetessi vaatajast, ometi saab hea tahte korral astuda läbi vee luuletajani.
Marie Under on meie teadvusesse söövitatud Ants Laikmaa 1904. aasta pastellmaali kaudu, kus noor poetess naeratab päikseliselt. Kunstnik oli Underisse armunud ja see paistab välja. Sellist, elurõõmsat Marie Underit tahaks mäletada igavesti.
Monumendi Under näeb välja kui “tädi”, ehkki tal on peas samasugune kübar kui Laikmaa pastellil. Raske uskuda, et see poetess tegi samal ajal Vene revolutsiooniga omaenda revolutsiooni eesti luules. Ilmselt võiks tahta monumendilt rohkem Underi “vaimu”, aga kuidas suudaks skulptor tabada kellegi “vaimu”, keda ta pole kordagi elus kohanud? Ilmselt avaneb Marie Underi “vaim” tema loomingu kaudu, nii et lugegem siis ikkagi tema tekste.
Kõndind nii keerukaid radu
Elus, ses imetaolises paigas,
Seisatan nüüd ja vaatlen...
Vaatlen end nägijaks.
Ja mõni poolelijäänd mõte
Kukub ajust südame
Ning küpseb seal.
Marie Underi paguluses valminud
luuletus monumendil.
