KARMID OLUD: Yalini (Kalieaswari Srinivasan) Prantsusmaad ei iseloomusta head veinid ja foie gras, vaid karm getoelu räämas korrusmajades. Paul Arnaud

„Lõppude lõpuks olete vaid kivid müüris“, laulis Pink Floyd kontseptuaalsel albumil „The Wall“. Albumi peategelane ehitab enda ümber vaimset müüri, et kaitsta end ­neurooside eest, mille on põhjustanud perekonna hüljanud isa, türanlikud õpetajad, närvihaige naine ja salakavalad psühhiaatrid. Kuid enesekaitseks püstitatud sein isoleerib ta ka elu inimlikust poolest ja tema karjeid ei kuule väljapoole mitte keegi. Sellised sünged müürid jooksevad indiviidide, ühiskondade, ideoloogiate, rahvuste, klasside ja rasside vahel. Kõrge plangu taga lõriseb verejanuline koer, betoonist rajatist turvab isetulistav kuuliprits.

Berliini müüri mahatõmbamisele järgnenud eufoorias võis näida, et üksteise järel murenevad kõik inimkonda eraldavad müürid. Kirjutati, et ajalugu on lõpule jõudnud, kõik rahvad hakkavad nüüd elama suures liberaalses utoopias. Aga tuulel on kalduvus pöörduda. Euroopa rullib lahti uusi okastraadikerasid, et taas kinni panna sümboolseks muutunud riigipiirid. Populaarne presidendikandidaat lubab piirata USA hiiglasliku müüriga. Meile on jälle armsaks saanud idee isoleerumisest, ohustagu meid siis kahtlastest rassidest immigrantide parved või kahtlased elulaadid. Elu tsitadellis võib luua turvatunde illusiooni, nagu ohtlikku välismaailma polekski olemas. Aga see imbub müüripragudest sisse, salakavalalt nagu katk maskiballile Edgar Allan Poe novellis „Punase Surma mask“.

« Avalehele 0 Kommentaari