Okei, ühtpidi vaadates on see lihtsalt üks plaat. Te tunnete ehk eeskujud ära ja Donald Gloveri (Childish Gambino on tema kunstnikunimi) territoorium on põhitoonis moodsakõlaline funk ja soul ja hiphop. Samas pole see kogemus nii lihtne, kui tundub. Kohtumine albumiga „3.15.20“ võib teid praegustes keerukates tingimustes klaustrofoobilisse krampi ajada ja seda just põhjusel, et siin juhtub liiga palju ja liiga tihedalt. Kui te tahate seda kõike olgu või korraks seisma panna ja millestki aru saada, avastate vahest, et tunnete mõnest asjast puudust. Minu juhtumil esmalt vulgaarsusest ja naiivsusest. See naiivsus tähendaks siis, et popmuusika on oma lapsemeelsuse tõttu sageli riskinud saada välja naerdud. Vulgaarsus jälle viitab tunnete ja kommete madalusele, mõnutunde tahumatusele ja labasusele.