Muusika, mis ühendas ja pühendas
"Jazz’n Motioni" korraldajad näitasid järjekordselt üles oma võimekust ja tirisid soojast LAst lörtsisesse Tallinna maailma ühe huvitavaima (vähemalt minu arvates) plaadifirma, Ninja Tune’i, järjekordse geeniusprojekti Dwight Trible & The Life Force Trio.
Soojenduseks esinenud Murtud Ajasüsteemi – ehk siis Broken Time Orchestra (P. Julm ja Taavi Kerikmäe) meets Chalice – kava koosnes umbes 80% ulatuses Chalice’i viimase plaadi materjalist, millele lõi muusikalise fooni Broken Time Orchestra oma katkiste rütmide ja sügavate saundidega, kindlasti tahaks seda kunagi veelgi kuulda. (Ma loodan, et jutt ühekordsest eksklusiivkontserdist ei vasta päris tõele.)
Väike paus, ja ükshaaval tilkusid lavale need, kelle imetlemise eest oli päris korralik piletiraha välja käidud. Esimesena astus masinate taha mees, kes nägi välja nagu Happy Mondaysiga liitunud Karl Marx. Loomulikult polnud see keegi muu kui muheda habeme ja kilejopiga Carlos Nino ise – Ninja Tune’i võitmatu saundivõlur.
"A Love Supreme’i" luupimise saatel algas kontsert, mida võib pidada pea religioosseks elamuseks. Kui äärmiselt tagasihoidlik, ujeda olemisega, valges hõlstis Dwight Trible suu lahti tegi, oli selge, et mees on kogu oma kuulsuse ja "pühapaiste" auga välja teeninud. Falsetist sügava "rinnakõminani" liikuv hääl kuulutas oma sakraalsel kombel sõnumit rahust, armastusest, kõrgemast võimust ja muusika kõikehõlmavast jõust (rääkimata Trible’i enda hääle võimsusest, sest suurema osa ajast oli mikrofon tema suust terve käsivarre pikkuse kaugusel!). Põhjamaiste küünikute jaoks päris paras katsumus, mis? Aga ükski lauldud noot ei jätnud kahtlust, et just nii Dwight Trible tunneb ja tal on ükskõik, kas see kõlab paatoslikult või mitte. Kui mees seda ise usub, siis kes annab meile õiguse tema usku kahtluse alla seada? Ja pärast piisavalt veenvalt korrutatud "peace" ja "love" fraase võib tõepoolest tekkida õhkõrn optimistlik tundevärelus, et ehk ei olegi kõik veel kadunud.
Aga mitte vähem ergutavalt ja uudsena mõjus ka muusika Dwight Trible’i hääle all. Nagu tema kolleeg Daedelus, nii kasutab ka Carlos Nino erinevaid digitaalseid ning analoogseid vidinaid selleks, et luua sürrealistlikuna mõjuv "pilt", mis ühendab endas eri värve ja kujundeid kogu teadaolevast muusikaajaloost. Tema pehmed hip-hop-biidid, millele assisteeris Dexter Story perkussioon; Miguel Atwood-Fergussoni krõbe viiul ja Jesse Sharpi saksofon konstrueerisid helivoo, mille jaoks pole veel stiilinimetust välja mõeldud. Sild hip-hopi ja jazz’i vahel, avangard-soul-jazz? Miks mitte lihtsalt Hea Muusika? Selline, mis haarab endasse kõigi seni kogetud voolude tähelepanuväärseimad saavutused, lisab neile endapoolsed täiendused ning "kommentaarid" ja loob midagi sellist, mis tundub ühtaegu mõnusalt tuttava ja samas täiesti uuena. Umbes sellise muljega jättis Dwight Trible & The Life Force Trio vähemalt mind maadlema pärast kahtlemata liiga lühikest – mitte palju rohkem kui tunniajast – etteastet. Sama hea nagu plaadil, kui mitte paremgi.
