Evi on Eesti ainuke ainult artiklite kirjutamisest elatuv muusikakriitik. Vabakutselise leib on enamasti kallis ja nõuab vintsket hinge. Minu lugupidamine Evile selles suhtes.

Sul on muusikute hulgas suhteliselt eraku maine. Festivalide lõpubankettidel ja muudel suhtlemise-veiniüritustel ei näe sind tõesti peaaegu kunagi. Miks sa hoiad nii omaette, on selle taga professionaalsed või isiklikud põhjused?

         

Et elan kõrbes ja söön rohutirtse? Ei ole siin mingit “professionaalset” kavalust. Mulle lihtsalt meeldib Minu Pesa. Seal on muidugi ka mõned elukad, kellega peab arvestama, aga see on teine asi. Ja üks inimene korraga – see sobib mulle ka. Üksainus inimene – selles on nii tohutu energeetika sees...

Aga massiüritused ja eriti igasugune tseremoniaalsus on tõesti asi, millesse ma ei suuda sisse elada. Laulupeod, paraadid, sisse õnnistamised, esitlused, jõulujutlused, autasustamised... Mul on sellistesse asjadesse absoluutne kõrvaltvaataja suhe. See on teater, etendus. Etendusse ei ole ju mõtet sekkuda. Mäletan seda tunnet juba lapseeast. Ütleme siis, et mul on üliarenenud tinglikkusetaju.

Enamus suhtlemisrituaalidest ju ei sisalda ka olulist informatsiooni. Seal vahetatakse mingeid ühtekuuluvustunnet loovaid, mingit eristumist või grupeerumist vahendavaid emotsionaalseid signaale. Selle asja lihtsam nimi on klatš. Räägitakse, et see moodustab suhtlemisest umbes kolmveerandi. Muidugi, kui sisse elad, on klatš ka tore asi. Oma inimlik ja pragmaatiline väärtus on sellel samuti. Üldiselt on see siiski hirmus läbinähtav... Kuigi loomulikult ma imetlen neid artistlikke inimesi, kes suudavad rituaalidesse sisse elada või lausa tervest oma elust esitluse teha. Kole, kui ühiskond ainult introvertidest koosneks...

Oleme mõlemad konservatooriumis lõpetanud muusikateaduse eriala, aga siirdunud ajakirjandusse, mis eeldab paljuski hoopis teistsugust mõtteviisi, silmaringi, suhtumist, sõnakasutust. Miks Sina sellise käigu tegid?

Siirdumine oleks vist palju öeldud. Ühel hetkel ma lihtsalt avastasin, et tellitud lugude kirjutamine täidab kogu mu aja ja midagi muud sinna kõrvale naljalt ei mahugi.

Mis puutub muusikateaduse ja ajakirjanduse erinevustesse, siis – jah, mõtlemine on nauding, seetõttu oleks mingi teadustegevus mulle ehk isegi paremini sobinud kui meedia. Teiselt poolt – akadeemilised rituaalid ja trügimine mingites hierarhiates tundub juba eemaltki vastik ja pole mul vastavaid eeldusi ollagi. Ju vist olen täpselt sinna paika loksunud, kuhu tarvis.

Aga ikkagi ma ei vastandaks niiväga “muusikateaduslikku” (sellist ühtset ju ei ole) ja ajakirjanduslikku mõtteviisi. Neil kahel on oma kaanonid, aga ka mingi ühisosa. Mis põhiline – pole ju tähtis, kuidas  muusikast kõneldes asju nimetada, vaid see, mis on nimetuste “sees” ja “taga”, need põhjused, mille pärast ühte või teist asja just nii nimetatakse. Loogika ja seosed, mille alusel need nimetused koos toimivad ja inimesi mõjutavad. Kirjeldusviisidena on “teaduslik” ja “meediakõne” võrdselt huvitavad.

Kas kolumnistitegevus Sirbis on ainult soov ühiskonnas toimuvaid asju kommenteerida või ka vajadus muusikakriitikast „välja pääseda“?

Noh, muusika kui kultuuri osa on ju samuti ühiskondlik nähtus... Ei ütleks, et mul mingi kirglik kommenteerimisvajadus oleks. Vastupidi, seda mingis avalikus vormis teha on isegi kuidagi koormav. Ühiskondlikus mõtteruumis on ju palju vastandlikke ootusi. Iga kõneleja on nii snaiper kui ka sihtmärk. Aga mingi suhtestumine ja sisekõne – see mul muidugi on. Nagu ilmselt enamikul inimestest.

Miks Sirp mulle kommentaari pakkus, seda teab toimetus. Võib-olla on nii, et olukorras, kus pea kõik inimesed on märgistatud kuuluvuse põhjal mingitesse sõpruskondadesse või poliitilistesse seltskondadesse, tuleb kasuks, kui sa ilmselgelt ei esinda mingisugust kindlat huvigruppi. Selle poolest ma siis ehk sobin. Teisest küljest jälle ei sobi, sest tegelikult peaks ju avalikku kõnelejat just nimelt mingi autoriteetne seljatagune mõttekaaslus toetama. Olen oma kommentaatori rolli endale nii põhjendanud, et ei pea ju kõik arvajad tingimata mingeid grupihuvisid esindama või “aja vaimuga” sünkroonis tuult nuusutama. Võiks ju ka hea lootuse peale, intuitiivselt  mingi “keskmise”, inimlikult alalhoidliku ja tervemõistusliku eluhoiaku nimel rääkida. Mina usun, et enamiku eesti inimeste eluvaade ongi selline – ligimestest hooliv, aga ka arukalt egoistlik, väärikas, mitte lömitav. Sellepärast mulle üldse ei meeldi massi demoniseerimine või eestlase kui “liigi” halvustamine mõnede ühiskonnategelaste või kirjameeste poolt. Nagu ka sotsiaalset edu kirjeldavad ilupildid. Selline mustvalge skaala on  demagoogia tööriist.

Mis mõte on üldse muusikakriitikal?

Ega tal ju tänases elusituatsioonis erilist tähtsust ei olegi. Isegi imestan, et veel arvustusi tellitakse. Muusikakriitikal on läbi aegade mainekujundaja funktsioon olnud – mingi staatuse või autoriteedi kinnitaja roll. Ühiskondlikel murdehetkedel on selles ehk enam dünaamikat ja ideede võitlust. Praegu on mainekujundus domineeriv. Eks sellelgi kriitika küljel ole kultuuris õilis ülesanne – kinnitamine ja väärtustamine. Aga tegelikult ei ole selleks ju muusikakriitikut tarvis, ka piisavalt intelligentne, kirjanduslike võimetega kultuuriajakirjanik teeb töö ära.

Kriitika mõttekust kärbib seegi, et arvustuse väike maht ja “ilmsüütu” lugejaga arvestamine ei võimalda mingit keerukamat mõttearendust või konteksti asetamist. Isegi mõned puhttehnilised nõuded või vaikimisi-ootused kujundavad sisu: näiteks, pealkirjas on igati oodatud mingi “uudiskünnist” ületav, hea isegi, kui provokatsiooniline määrang. Nii läheb paratamatult käiku ainult kõige lihtsam “jah-ei” mudel. See on kirjutades ahistav.

Aga üldisemalt võttes on see meedias leviv “jah-ei” mudel ju paratamatu: elu nõuab kiireid hinnaguid ja valikuid. Ja selge on seegi, et ideaalne, kõikemõistev, keerukusi tajuv ja mõtestav lugeja/kultuuritarbija on samuti fiktsioon. Teatud mõttes on “ilmsüütu” lugeja või “keskmine” kultuuritarbija kriitikule ka nagu proovikivi: kas sa suudad midagi talle arusaadavas keeles öelda.

Kui raskelt või kergelt sinul see „keskmisele kultuuritarbijale arusaadav keel“ välja kujunes? Või kui arusaadavaks ja kergesti loetavaks Sa üldse oma kirjastiili pead?

Sellega on nii ja naa. Eks ma olen püüdnud lihtsuse poole. Nooremas eas oli selles omajagu protesti nii-öelda akadeemilise kõnepruugi tuima ja konventsionaalse retoorika vastu. Põhimõtteliselt ju peabki saama ka keerukaid asju lihtsamini välja öelda. Olen seda püüdnud ja vahel ehk on väljagi tulnud. Aga ju mu jutt kisub sageli ka keerukaks. Kui sul lihtsalt on kalduvus üksikus üldist näha, siis ei pääse teatud üldmõistetest, mida “keskmine lugeja” ei mõista. Massimeedia “nupp” nimega arvustus muidugi polegi see koht, kus oleks ruumi mingit mõtet väga arendada. Aga et põhimõtteliselt keerukamatest või üldistest asjadest rääkida, selleks on ju tehnikaid või nippe: sa võid alustada millestki lihtsast, millestki, mida lugeja tunneb, mida ta on käega katsunud, mille maitset ja lõhna ta mäletab. Või millestki, mis on ootamatu. Ja siis juhtida mõte keerukamate asjade poole... Kuigi ka siin on stereotüübid kerged tulema. Keel on üldse reetlik, kulub ära või hangub...

Mille poolest on muusikakriitikuna tegutsemine „õnnestav“, mis teeb selle raskesti talutavaks?

Kui mõnikord töö üle pea kasvab ja üldse ära viskab, siis kutsun end korrale mõttega, et kas saab enam kaunimat ja luksuslikumat elukutset olla, kui on muusika kuulamine ja sellest kirjutamine. Ja selle eest isegi veel makstakse natukene. Nii mõeldes ei ole mul ühtki põhjust oma ameti kohta midagi halba öelda. Hoolimata rutiinist ja surnuks mängitud muusikast, mis tuleb välja kannatada. Ma ise imestan selle üle mõnikord, aga musitseeriv inimene on minu jaoks (ikka veel) müstiline, sakraalne, hardust tekitav nähtus. See liigutab mind. Kui see tunne ära kaoks, siis vist ei oleks enam ilus sõna võtta.

Kui palju sa oled oma kirjutajatöö jooksul tundnud „augu“ tunnet – et pole enam midagi öelda või ei ole sõnu, millega öelda?

Olen ikka. Selline tunne tuleb, kui pead nii palju kirjutama, et ei ole aega end maha laadida, midagi lugeda ja midagi “unustada”, et asju värskena vastu võtta. Kuigi – unustamise võime on mul juba tõhusalt arenenud. Kui keegi minu üle-eelmise päeva loo kohta küsib, siis ma siiralt enamasti ei mäleta seda. Aga ei ole ma ainus, kes kiirusega on pidanud kohanema.

Mis veel “augu” tunnet tekitab, on see, et lõppude lõpuks on ju kriitika funktsioonid ja sõnavara on paratamatult piiratud. Maailm üldse, enamus tegevusi ja sõnavõtte on korduvusi täis... Kriitika meedia osana, mis sellest korduvusest kogu aeg mingit seniolematut erilisust välja peab pigistama, on tegelikult sundseisus.

Huvitav, et progressiidee ei upu ega põle. Lapsepõlves räägiti helgest tulevikust ja Ameerikale järele jõudmisest. Nüüd sama asi – peame järele jõudma ja üha edasi minema. Et mõni uus kodin, triibulise asemele mummuline, või ennenägematute funkstioonidega kodutehnika. Või eurointegratsiooni ülim näitaja – kõik Iirimaale kalkuneid kitkuma. See tavaline mõnus ja ilus, mis on nüüd ja praegu, siinsamas lähedal – sellest õpetatakse kuidagi “läbi” vaatama. Sa ei saa olla, vaid pead hüsteeriliselt kogu aega millekski saama. Ja ei aita tippmuusikast. Peab tippude tipp, kõige-kõige olema.

Oletame, et sa otsustaksid end mõneks ajaks üksnes teaduse lainele lülitada. Mis oleks siis teema, millega tegeleksid? Oleks see mõni kriitikutegevuse käigus kummitama hakanud idee?

Erinevaid ideid on kirjutamise käigus vilksatanud mustmiljon. Aga teadus on asi, mida ei saa teha millegi kõrvalt... Põhimõtteliselt peaks teaduse ülesanne ju olema mingite “aukude” või “üleminekute” täitmine erinevate teadmisvaldkondade või kirjelduskeelte vahel. Mind huvitavad muusika funktsioonid, toimemehhanismid ja sotsiaalne tähendus. Tundub, et kõige põnevamad teemad muusika puhul on kusagil sotsioloogilise, semiootilise ja tajupsühholoogilise lähenemise puutepunktides. Aga oma järgmises elus õpiksin ilmselt juristiks. Mulle näib, et seadusloome, formaalselt õigluse tööriist, on seadustatud diskriminatsiooni kehastus. Mind huvitab, kuidas see hookuspookus töötab.

Mis on sinu suurimad õppetunnid – olgu siis valusad või positiivselt sütitavad – muusikakriitiku tegevuses? Või olulised äratundmised ja taipamised?

Mõned põhilised äratundmised on vist juba murdeeast pärit ja enesestmõistetavad. Näiteks teadmine kõikide kirjeldusviiside tinglikkusest ja erapoolikusest, ükskõik kas jutt on muusikast või muust. See teadmine teebki kriitiku rolli raskeks – amet ju nõuab selgeid hinnanguid.

Aga konkreetsemalt – ühe püsiva konksu otsa olen ma kirjutades regulaarselt kinni jäänud ja see on minu naiivsusega seotud. Arvustust kirjutades huvitab mind miski üldisem – mingi esteetiline või sotsiaalne nähtus, mingi mõtteviis või tunnetusmudel. Ja nii ma kirjutangi heas usus ja siira austusega ka nende suhtes, keda ma mingi omaenese mätta otsast kritiseerin või kiidan. Enamasti muidugi on nähtuse “küljes” elus inimene, kes sulle ehk pärast tere ei taha öelda. Ja vastupidi – mõni arvab, et ta võlgneb sulle midagi. Aga ma olen aru saanud, et sellega tuleb leppida.

Põhimõtteliselt ju võiks meedias olla rubriik, kus ülekohtusele kriitikule saaks ära panna. Võiks loomeliitude ja kontserdisaalide fuajeedeesse panna täispuhutavad figuurid, mille juures solvatud saaksid ennast välja elada. Kuigi, täna ehk ei ole seda nii väga vajagi. Praegu ilmub positiivset tutvustavat materjali muusikast ehk enamgi kui kriitilist. Kuigi “nähtaval” on vaid väike osa muusikuist.

Kuidas sa oled lahendanud enda jaoks selle probleemi, et muusikute seltskond on nii väike, koolivendlusest, kooliõelusest ja kooseludest läbi põimunud, ja arvustada tuleb sageli ammust head tuttavat?

Üldiselt see mind eriti ei sega. Ma ei arvusta ju isikut. Tõsi, muusika on selline kunstiliik, milles on just nimelt väga palju inimest kõige vahetumas mõttes – kehalisust ja hinge. Aga see on juba mingi ülem ja üldisem asi, mida ei ole võimalik arvustada. Sellest võib osa saada. Kritiseerida saab vaid väikest osa muusikast, vastavust mingitele teostuse või käsitöö kaanonitele. Aga need ju on tinglikud. Muusikaloost, elust ja võõrastest kultuuridestki on  näha, kui palju erinevad näiteks “kauni” või aktsepteeritud intoneerimise normid. Ühesõnaga – ma ise ei ületähtsusta kriitikat ja eeldan, et seda ei tee teisedki.

Mis puutub kriitikuametisse ja suhtlemisse, siis tuleb distantsi hoidmine omajagu kasuks. Kuigi see ei ole mul mingi väga teadlik hoiak.

Kas ja kui palju sa põed paratamatut negatiivsete hinnangute andmist, millel meedias seisab all Sinu nimi?

Ühel juhul kindlasti ei põe – siis, kui tegemist on aktiivselt ennast reklaamiva “meediapersooniga” ja kui käärid enesekiituse ja tegeliku tulemuse vahel on suured. Aga see julmuse reegel käib ka kriitiku enda kohta: kui juba õiendad ja hindad, pead valmis olema, et keegi sinustki arvab… Üldiselt ei ole ärapanemine üldse minu siht. Mulle isegi meeldib selline muusikaloolase pilk, mis vaatab eemalt, näeb tervikut ja on hoopis rahulikum ja erapooletum. Pealegi, muusika ei koosne ju tipphetkedest, sellel on ka mingi “keskmine” olek või argipäev. See õigustab mida tahes... Aga kriitikal muidugi on mingid sotsiaalsed ja ilmavaatelised juured, kriitika nõuab positsiooni võtmist, hinnanguid ja hierarhiaid. Muidu ei oleks asjal mõtet. Ja nii ma otsin need endast üles.

Kas uus muusika on sulle viimastel aastatel üllatusi pakkunud?

Mõtled uue muusika all ilmselt seda, mis eesti muusika päevadel kõlab, või ka laiemalt akadeemilist avangardi? Muusika üldiselt ei paku. Põhimõtteliselt on ju võimalik kujutleda lõpmatut hulka viise, kuidas ja millest muusikat “kokku panna”. Aga positiivselt üllatada võib nii noor kui ka tuntud autor. Ainult et see üllatus enamasti ei tähenda mingeid senitundmatuid väljendusvahendeid, vaid on olemuselt “vana” – esteetiline, vormiüllatus, üllatus meeltele... Seda on ikka juhtunud.

Mis jätkuvalt üllatab ja on lõpmata saladuslik, on see, mida muusika võib inimesega teha. Pole ju näiteks üldist teadmist sellest, mis õieti loob interpretatsioonis täiuseillusiooni. Või teine asi – võin kuidagi aru saada, aga ei suuda sisse elada põhjustesse, mis tõmbavad inimesi kokku massiüritustele. Näiteks laulupidu kui nähtus jätab mind täiesti külmaks, ehkki oskan hinnata eesti koorilaulu. 

Hakates kinni sõnast „täiuseillusioon“, siis kas sinu jaoks ei ole kõige raskem kirjutada kontserdist, kus kõlasid erakordselt heas ettekandes juba tuttavad erakordselt head teosed? Kas ei teki tunnet, et mis sõnadega sa, vaene hing, seda nähtust kiidad?

Tundub, et tead seda sama hästi kui mina. Väga heast kontserdist kirjutada on tõesti ülimalt raske. Tundub, et pole mõtetki. Raske isegi eritleda, palju on selles tundekogemust ja palju midagi muud. Selles on alati mingi kõikehõlmavus, totaalsus. Hea muusika paneb sind uuesti kokku, nagu mingi valede käikude kustutamine ja restart. Seda arvestades on loosung,  mis kutsub üles “tõe huvides” kriitikat ülemäära ratsionaliseerima (objektiivne kriitika) pisut üle pingutatud.  

Mis sa arvad, mida oleks teistel muusikast kirjutajatel sinu kogemustest õppida?

Võiksin tõesti puhtalt oma kirjutamiskogemuse põhjal ühe väikese kursuse kokku panna, milles oleksid seotud analüütiline pool ja puhtpraktiline kirjutamistehnika. Aga ju on kriitikas mis tahes õpetusest tähtsam mingi vaistlik vajadus esitada küsimusi nii-öelda ilmselgete asjade kohta. Sõltumata valdkonnast loen mina huviga neid kirjutisi, mis ei esita üksnes “seisukohti” ja hinnanguid, vaid räägivad midagi ka nende hinnangute konstrueerimisviisist. Aga üldiselt vist ei ole mõtet kriitikuelukutset eriti reklaamida. Tead sa juhtumisi (veel) mõnda inimest, kes sellest ära elab?

Evi Arujärv

Sündinud 28. novembril 1953. Aastal 1974 lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria erialal ja 1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse erialal.

Väljaannete Postimees, Sirp ja Teater. Muusika. Kino püsiautor. Aastal 2003 valitud Eesti Kultuurkapitali loomingulise stipendiumi “Ela ja sära” vääriliseks.