Muusikaline peetus ja pidamatus: Kreatiivmootor “Kaleidoskoop”
Oma esimese albumi (“Irratsionaalne”, 2007) järel (võib-olla juba enne seda) oli Kreatiivmootor teelahkmel: kas jätkata pigem algusaegade anarhilist joont, mida iseloomustasid osalt taotluslikud, osalt ka häbenemata ebaprofessionaalsusest tulenevad sürrealistlikud momendid, või võtta suund ikkagi päris-bändiks kujunemisele. Uus plaat püüab nende äärmuste vahel keskteed leida; kaldub aga rohkem viimase võimaluse poole. Juba varasemast ajast tuttavaid suurejoonelisi vokaalseid eksperimente ja neid aktsentueerivaid, naivistlikult monotoonseid taustu kohtab peaasjalikult paaris esimeses loos (“Elu eest”, “Mõnud”) ja plaadi lõpu poole (“Olme ja ulme”, mööndustega ka “Äravool” ja “Werner”). Teiste palade kohta võib juba öelda, et tegemist on muusikaga konventsionaalses mõttes, mitte enam helikunstiga. Kohati on see väga hea muusika, ehkki piisavalt jämmiv ja nurgeline, et mitte rääkida raadiosõbralikkusest (meenuvad näiteks Suuk ja Eriti Kurva Muusika Ansambel). Albumil leidub nii instrumentaalseid palu (“Voyageurs”) kui ka võrdlemisi konventsionaalse struktuuriga poplugusid (“Claudia”, “Avanejad”). Žanrispekter laiub ultimathulelikust bluesrock’ist (“Äravool”) põlveotsas tehtud industriaalini (“Encounters”). Teistest eristub plaadi viimane träkk, “Pruudi isa palub sõna”, mis nii sisult kui esitusmaneerilt etendab stiilipuhast süldilugu, vihjab aga oma enesekindla banaalsuse tagant millelegi vahakujulaadselt õõnsale, milleks pole küll mitte angloameerika hälin ja raev, vaid ürgselt eestilik ägin ja vaev...
Kreatiivmootor võikski olla soome-ugri parim horror-bänd, kui nende looming poleks kõige veidra ja õudse kõrval ka hirmus lapsik ja pinnapealne. Selle asemel, et järjekindlalt liikuda tunde ülima teravdatuse poole, nagu muidu vaja, pakub “Kaleidoskoop” välja nõrgalt kokkutraageldatud emotsionaalse virvarri, mida ühendavaks ja pingul kõlamajäävaks niidiks pole midagi muud kui mingi elu absurdsust trotsiv segane rabelemine. See kõik on, jah, täiel määral irooniline, seda aga mitte mingil maailmale-asetatud hierarhilisel kujul, vaid pigem nii, nagu on maailma hull teisik või autistlik alateadvus, mis võtab endasse kõik ettejuhtuva, välja ei anna aga kunagi päris seda mida oodatud. 10
