Pariis on muutumatus. Vähemalt minu jaoks. Iga kord, kui ma siia jõuan, rabab ta mind sellega, et kõik on sama. Pärastlõuna on käes, söögiaeg hakkab läbi saama. Tviidpalitus Vanamees võtab kioski eest virnast värske Le Monde’i, mis kannab, nagu ikka, homset kuupäeva. See Le Monde’i homne kuupäev on nagu Pascali panus (või kihlvedu) Jumala olemasolu peale: homme tuleb.
Huvitav, mõtlen, kui kaua ta (ikka see vanamees) kodus peegli ees oma salli sättis. Võimalik, et see käib neil paari liigutusega, masinlikult, nagu lipsusõlme sidumine. Ja kuidas tuul neid kunstipäraselt seatud salle ära ei liiguta? Kas Kultuur ja Traditsioon on tõesti nii võimsad, et tuulgi neile midagi tee?

Majahoidja on ikka all oma valvepostil. Või kui see pole tema, siis see on tema naine. Või tütar. Ja kui kedagi nähe pole, siis on nad kindlasti seal, oma kardina taga. Ja jätavad ikka kõik meelde. Tulemised ja minemised. Kui monsieur Renard (nende nimi on tõesti Renard, Rebane) vanaks jääb, võtab tütar ameti üle, tal on see nüüd juba selge. Üürnike jagamine väärikusklassidesse, tervituste südamlikkuse doseerimine. Hommikul kümne paiku teeb monsieur Renard oma ringkäigu, lükkab kirjad uste alt sisse, suhhti ja suhhti. Uksealusest vahest puhub ja kostab ka, aga sellest pole midagi. Nii on ikka olnud. Ööseks võib ju vana salli sinna ette toppida.
Ma ei tea, võib-olla pariislaste meelest on selle kümne aasta jooksul palju muutunud ja miski pole enam nii nagu vanasti. Minul pole silma nende mikroskoopiliste muutuste tabamiseks. Võib ju olla, et tänavatele on ilmunud uued automargid ja sallikandmise mood on kergelt teisenenud. Aga neid autosid pargitakse ikka vanamoodi teiste vahele: kolks vastu esimese auto stanget, kolks vastu tagumise auto stanget. Olen tähele pannud, et see on eesti külalisele üks meeldejäävamaid vaatemänge Pariisis, see autoparkimine. Nad vaatavad seda klõmmimist suurte silmadega, nagu ülimat pühaduseteotust. Nagu polekski auto põrkerauad selle jaoks välja mõeldud.

Reaalne ja kujutluslinn lähevad siin kogu aeg segi. Reaalne linn on nagu linn ikka. Tuututavad liiklusummikud, metroo külm haisev tuuletõmbus, pilgukontakti meisterlik vältimine. See tuleb ära õppida, sa pead ennast säästma. Reaalne linn on see, kus inimesed käivad tööl ja lähevad õhtul koju telekat vaatama. Kujutluslinn on see, mis kohe on kohal, nii kui sellest harilikust elust korra pilgu kõrgemale tõstad, välja vaatad.
Pariisi on nii palju kordi jutustatud, raamatutes, piltidel, filmides, et sellest ei päästa teda enam miski, isegi tuumapomm ei päästaks. Ta on jutustus, mis vallandub automaatselt iga hetk, kuhu ka ei vaataks, jõele või sildadele, ärklikorrustele või kohvikutele.
Või sellele Prouale, kes raske välisukse enda järel kinni ja koerakese sülest maha laseb. Koerakesel on tepitud vest seljas. Proua tõmbab kasukahõlmad koomale. Koerake hakkab kohe keset kõnniteed asjale. Väike aurav hunnik. Mõlemad kaovad rahvavoolu. Koerajunnile mitteastumise instinkti omandad siin umbes paari kuuga. Ma ei tea, millel see põhineb, igatahes see töötab täiesti teadvustamatult.

Pariisi jutustust on võimatu üles lugeda: seda, mis kõik sinna kuulub. Neil külmadel kuivadel päevadel oranžist ja lõhnavast mandariiniletist mööda minnes tuleb tingimata meelde Hemingway. Kuidas ta ostis (ikka raamatus) neid jääkülmi ja suus nii magusalt lõhkevaid vilju. Ja kirjutas. Õppis kirjutama, nagu ta väidab.
Ega ta ei osanud prantsuse keelt, ta ei lugenud prantsuse kirjandust, ei kohanud prantsuse kirjanikke. Mitte sellepärast polnud ta siin. Pariis oli initsiatsioonipaik, sümboolne uks sellesse jutustusse, mis on kultuur. Sellesse muinasjuttu. Igatahes kandis külmade Pariisi klementiinide söömine vilja. Või kuidas võtta. Nobeli preemia ja enesetapp, ma ei tea, kas saab need visata samadele kaaludele. 
Ma ei tea ka seda, mida just otsisid need eestlased siit sajandi alguses. Ma usun, et ikka sama ust: jutustusse, muinasjuttu. Neid uksi vist igal pool pole. On seda ust veel siin, samuti ei tea. Mälestuste kiht on juba nii paks, kõik on juba nii ära jutustatud, et alata saaks nagu veel ainult otsast peale, ikka samade sõnadega... Aga millistega?
Aga Pariis on veel, kui mitte muud, siis meeldetuletamise, anamneesi paik. Koht, kus miski ei muutu. Sedagi on väga vaja. Kultuur ei saa ilma selleta. Eestis endas on eesti kultuuri, iseennastki peaaegu võimatu meelde tuletada. Kõik kaob nii ruttu, kasvab võssa, vahetab omanikku, kaotab tähenduse, muutub arusaamatuks, läheb moest. Ja meelest. Sellepärast ongi nii rahustav siia aeg-ajalt tagasi tulla. Just, tagasi. Veenduda, et pärastlõunane Le Monde kannab ikka homset kuupäeva,  Pascali kihlveo lahendus on endiselt lahtine.