"Emo" on skeneteadlike inimeste hulgas juba pikemat aega sõimusõnana kehtinud, nüüd on asi jõudnud aga niikaugele, et emo-gigandid My Chemical Romance ise on vastava stiilimääratlusega lõpparve teinud. Oma kolmanda albumiga on bänd liikunud ootamatus suunas - eelmise plaadi "Three Cheers of Revenge" ängis gootipunki juurest progerokiliku pompöössuse ja teatraalsuseni, millel on võrdselt vähe ühist nii MCRi underground-juurtega kui kardetud meinstriimistumisega.

"The Black Parade" on ambitsioonikas, kontseptsiooni totaalsusele püüdlev rokkooper, mille esitamiseks on bänd isegi uue identiteedi omandanud. Eriti radikaalse sammu astus seejuures bändi laulja ja ninamees Gerald Way, kes tähendusrikkalt loobus uue rolli nimel oma mustast emotukast. Tegemist ongi tegelikult tema isikliku albumiga: laulud räägivad ta enda (küll "Patsiendi"-nimelise tegelaskuju taha peituvana) range katoliikluse vaimus möödunud lapsepõlvest, alkoholi- ja uimastitesõltuvusest ning katsumusterikkast rokkstaarielust. Kõike seda läbib surma motiiv "musta paraadi" kujundina. Way näib nimelt uskuvat, et surmahetkel ilmub inimestele nende kirkaim lapsepõlvemälestus; antud juhul siis see, kuidas isa viis teda lapsepõlves paraadi vaatama.

Läbitöötatud kontseptsioonialbum on haruldane asi, eriti veel emo-minevikuga bändi jaoks. Ehk seetõttu ongi "The Black Parade" välja kukkunud rõhutatult teatraalne ja melodramaatiline. Vaatamata sellele, et Way väidab end surmasse nüüdsest täiskasvanulikult ja gooti- ning vampiirivabalt suhtuvat, on tulemus rohkem camp kui kunst. Green Day "American Idioti" kõrval (millega albumil on ühine produtsent) tuleb ilmseima paralleelina meelde samamoodi rokkstaari rasket saatust lahkav Pink Floydi "The Wall". Võrdlus viimasega "The Black Parade'ile" aga kasuks ei tule. Parimad lood on southern rock'i sugemetega "Teenagers" ja kabareelikust sarmist särav lisalugu. Siiski ei tohiks alahinnata MCRi sammu võimalikku tähendust skenele tervikuna - ons tegemist ummiktee või hoopis millegi uue ja viljakaga? 6