“Talkie Walkie”
(EMI)
Prantsuse easy-proge duo on paisanud lettidele uut kodukaupa.
Olen prantsuse diskoga ära hellitatud. Tean, kuidas kõlavad Cerrone või Daft Punk ning tean sedagi, kuidas peaks kõlama “Talkie Walkie”, ammu enne seda, kui uus Air kõlarites tiksuma hakkab. Justkui absindikuurile pandud King Crimson, kus Robert Frippi asendas Serge Gainsbourg, keda nüüd asendab Tõnu Pedaru. Ja kitarri asemel mängib mõnikord filtreeritud bändzho. Ja kuulajat tabavad järjest déja vu, voulez- vous coucher ning avec moi ce soir.
Puhas juhus, et plaate müüakse peamiselt plaadipoodides. Tegelikult võib muusikat müüa igal pool. On plaate, mis sobivad toidupoodi või apteeki või bensiinijaama või sex-shoppi. Airi albumeid võiks turustada kodutarvete hulgas - koos vaipade ja tapeetide, tekkide ja patjade, valgustite ja elektriradiaatoritega. Kõigi nende asjade, asjakeste ja kodumasinatega, mis teevad inimese elu mugavaks ja kergeks ning aitavad maailma ümber kujundada üheks õdusaks buduaariks.
“Talkie Walkie” on just sedasorti healoomuline kodumasin: turvaline ja töökindel, mõnevõrra snooblik ja mõnevõrra igav. Eeskujulik näide, mis juhtub, kui kõrgtehnoloogia rakendatakse pehmeid väärtusi täis topitud tehisaju loomiseks, mille IQ ei jää alla naisteajakirja suhetetoimetaja intellektile.
Võibolla likvideerib uus plaat pärast eelmist Airi albumit tekkinud suure segaduse, mis ajas närvi nii kriitikud kui ka tavakasutajad, ometi meeldis “10 000 Hz Legend” mulle rohkem.
Ei, tõepoolest: ma olen prantsuse diskoga ära hellitatud. Tahan paremat.
6
Mart Juur
