“Encore”
(Aftermath)
Eminem ei viitsi enam midagi varjata.
Muidugi, plaat on liiga pikk. Ja siin on mõnesugust laiskust ja lodevust. Justkui oleks (sümboolselt) kehakaalu natuke juurde tulnud ja muidugi noid aastaid ka. Ja pole üldse kindel, kas Eminemil meile midagi uut öelda on ja kas ta tegelikult meiega eriti rääkida tahabki. See plaat on rutiin ja teemad pole uued ja shokki koguneb sootuks vähe.
OK, enne kõike seda ma spikerdasin. Sest see on tegelikult ligikaudu kõik see, mida rahvusvahelised kriitikud selle plaadi kohta öelnud on. Ja nad on rõhutatult pettunud. Halvemal juhul on „Encore“ nende jaoks fiasko, mõnel paremal juhul tema kõige nõrgem plaat.
Kuid mulle ta meeldib.
Eminem on minu jaoks siiani olnud keegi, kes liigub liiga kiiresti ja liiga mitmes suunas. Ma olen lugenud tarkade inimeste analüüse temast ja imestanud. Sest ise on mul alati raske olnud temaga sammu pidada, teda pildile saada ja hüüda, et näe, seal! Ei, muidugi olen ma paar kolm korda just nii hüüdnudki, kuid jäänud seejärel pika ninaga. Sest kui ma vaatan vasakule, on ta paremal ja kui ma rihin otse, teeb ta suuga peeretuse häält otse mu selja taga.
Kõik Eminemi eelmised kolm plaati torkisid just sel moel maskeraadi ja identiteediküsimusi. Meil olid külas Slim Shady ja Marshall Mathers ja lõpuks Eminem ise koos oma show´ga. Nüüd siis läheb saal pimedaks, välja kuulutatud „lisapala“, me kuuleme lähenevaid samme… Ja kes sealt siis tuleb? „Encore“ on esimene plaat, mille meie kangelane on teinud kui rikas, pisut igavlev, mõõdukalt ennasthävitav popstaar – tegelikult popstaar nagu iga teinegi. Ja see pole üldse halb – selles ennast taandavas ülbuses on stiili. Ja lugudes enestes professionaalse meelelahutaja vahedat lõiget („Yellow Brick Road“, „My 1st Single“ ja „Rain Man“ on suvalises järjekorras minu Top 3, esiksingel „Just Lose It“ ja „Ass Like That“ jagavad neljandat-viiendat kohta). Ta lihtsalt ei ole enam kangelane, sümbol, public enemy no.1, see on kõik.
See plaat justkui ütleks – teate, ma ei viitsi enam midagi varjata ega mängida; te tahtsite tõelist mina ja noh, mul lihtsalt ei ole ühtegi teist. Ja üldse, jätkab ta, ma ei ole tegelaskuju, ma olen real, aga real mitte selles gangsta võtmes koos gunide ja bitchidega, vaid nii, nagu üks valge, 32-aastane rikas jorss ikka on. Ning kui ta seejärel lauludes ennast süüdistab ja mõnede tehtud sigaduste eest vabandab, hiljem oma lapsele sentimentaalset laulukest laulab ja samas kusagil nende vahel oksendab, röhitseb ja peeretab, pole see mitte komplitseeritud staaripersoon, vaid midagi hoopis vähemat, inimlikumat.
Nii et ma saan aru, miks mõned pettuda võivad. Näib, et kogu värk on läbi. Eminem ei paranda enam seda suurt maailma, vaid nikerdab tolle pisikese kallal, mis on ainult tema oma. Ja mis meil siis üle jääb? Ilmselt üsna kohe hakkavad kõik tema järgmist plaati ootama – justkui lootuses, et see seletab, mis siin päriselt toimus. Ma ise olen ka koos „Encore´i“ endaga (vähemalt) mõnda aega õnnelik. 8
