Nädala album (20. jaan)

Tuntuim osa eesti elektroonilise scene'i maapealsest osast.

Ulmeplaatide kogumik võiks juba idee järgi kõlama kuidagi “maavälise” või ulmelisena. Seda ta vist teebki, kui pidada ulmelisteks pikki akorde analoogsüntesaatoril, millega - illustratiivse saatena kõikvõimalikele ulmelisetele süzheedele (“Navigaator Pirx”, “Hukkunud alpinisti hotell”, kui nimetada vaid kõige ilmsemaid) - möödunud aastakümned meie kõrvu harjutanud on. Ses igihaljas vallas teevad oma etteasted Muschraum, Sander Saarmets, tingimisi ka Barbariz ja Ulmer Metsik (hajusalt minimalistlik mix Juss Roosipuu loost), samuti Galaktlan, kes on kõigist eelnimetatuist märksa idm-im. Nende lugude põhimeeleolu on helge, vahest pigem lüüriline või hõllanduslik kui ulmeline, need aga on muidugi juba puhtverbaalsed detailid. Meloodilises või ambient-plaanis jätkab Kismabande umbes eelkirjeldatud vaimus, kuigi Joel Tammiku tihendav mix lukku autorile iseloomulikku digitaalselt krõpsuvat sodi transpordib. Dissonants nii meloodilises plaanis kui ka müra lisamise kaudu saabub Yliheliga. Uku Nurk panustab kummalist pseudo-idamaist pasuna- ja sündimuusikat. Joel Tammik teeb taas ühe talle iseloomulikult küpse, glitchi ja puhtaid tonaalsusi segava sümpaatse loo. Muschraumi teine pala “Gikam-fle” kõlab selle kogumiku kontekstis isegi multifilmilikult korrapärasena, samas kui Kismabande “Polüpale”, üldjoontes abstraktne-psühhedeelne mürakompositsioon, kangutab feedbacki jms. Pastacas on kiire ja põrklev nagu ikka, Tammik teeb analoogsündi helidega kaetud glitch dubi, Kulgurite kerges müras algavas ja lõppevas loos huilgab reverb-ambient, Taavi Tulevi omas kime orel ja läbi see plaat ongi. 7

Eri esitajad

“Ulmerealismi tähised”

(Ulmeplaadid)