“SMiLE”

(Nonesuch)

Maailmakuulsaim mitte-kunagi-ilmunud plaat on lõpuks – üle 30 aasta hiljem - ilmunud.

1966. aastal andis Kalifornia ansambel The Beach Boys välja albumi “Pet Sounds”. Bänd oli küllalt kaugele edenenud oma kümnendi alguse päikselisest rannapopist, nn. surf-muusikast, ning aegapidi sai “Pet Soundsi” orkestraalsest varapsühhedeeliast üks pop-ajaloo enam kanoniseeritud meistriteoseid, kindel kandidaat turnima Kõigi Aegada Paremate Plaatide loetelude tipmistes kihtides. Iroonia seisab aga selles, “Pet Sounds” polnud mõeldud enamaks kui eelsoojenduseks. See päris õige plaat, vastus biitlite mõjukale LP-le “Revolver”, pidi kandma nime “Smile” ning olema bändi liidri ja juhthelilooja Brian Wilsoni sõnul ei rohkem ega vähem kui “teismeea sümfoonia Jumalale”.

Valmis ta ei saanud. Kogu plaadi saamislugu pidurdus LSD, ületöötamisest sugenenud terviseprobleemide, plaadifirma kannatamatuse ning ülejäänud bändi vastuseisu taha. Kõik lõppes Wilsonile närvivapustusega, mis pole ime, kui arvestada, et kokku toimus 85 salvestus-sessionit ja üksi lauluga “Heroes And Villains” nägi ta vaeva viis kuud. Viimase hoobi tema enesekindlusele andis biitlite ”Sgt. Pepperi” edu. Seejärel jaotati mõned valminud lood siia-sinna Beach Boysi plaatidele laiali ning sestsaadik olevat Wilson ärritunud isegi siis, kui keegi temalt tolle ”Smile-i” kohta intervjuus midagi küsis.

60ndate keskpaik oli murrangu aeg. Britanniast tuli rock – biitlid, Stones, The Who – oma neegritelt laenatud poweri ja bluusi-coveritega. Monterey festivali lavalt kuulutas Jimi Hendrix, et surf-muusikat ei kuula keegi enam kunagi. The Beach Boysi õhuke ja lihvitud biitkitarrisound oli selgelt eilne päev ning seda sai kompenseerida ainult stuudios leitud harmooniate ja kõlavärvidega. Ent see rõhk kompositsioonile ja kalkulatsioonile ning mitte spontaansusele lubabki meil täna lõpuks ”Smile-ist” olevikus rääkida. 62-aastane Wilson, nüüd kainem ja rahunenum, muutis laulude sõnu, pealkirju ja loomulikult vokaali ning mängis kõik ansambliga Wondermints uuesti sisse. Raske seletada, miks see ”Smile” pole fiasko, vaid midagi täpselt vastupidist.

”Smile” jaguneb kolme ossa ja jutustab (järjekorras) Ameerika ajaloost, lapsepõlveheiastustest ja elu allikatest meie ümber. Eriti just plaadi keskmine osa on eriline, puhastavalt õrn ja soe, kuigi lapsemeelset süütust Wilsoni hääles enam mõistagi pole. Plaadil on kaks hitti – ”Heroes And Villains” ja ”Good Vibrations”. Siin on arranzheeringu üllad pisiasjad nagu bändzho (”Cabin Essence”), klavessiin (”Wonderful”) metsasarv ja tuuba (”Song For Children”). Siin on minu elamuslik tipphetk "Child Is Father Of The Man” ning paremuselt teine tipphetk “Surf´s Up” kohe üksteise järel. Ja siin on ühtaegu muusikaline ja füüsikaline mõistatus sellest, mis paneb keelpillid loos "Mrs O´Leary´s Cow” sedamoodi sireenina huilgama.

Veider, see kauge müstika on (nüüd lõpuks) kõigile näha, üksikasjadeni jälgitav ja tundub, et siin ehk polegi muud, kui osade summa. Kuid milliste osade milline summa! Teismeline on vanaks saanud, kuid ka selle sümfooniaga peaks Jumal rahul olema. 9