Kui mitte arvestada vahepealset live-plaati „Experience”, siis uue albumiga jätkab Philadelphia parim tütar sealt, kuhu ta meid nelja aasta taguse debüüdiga „Who Is Jill Scott?” jättis. 17 hümni asfalteeritud linnamaastikele, keemilistest tujutõstjatest väsinud ning liigtundlikele kõrghoonete asukatele, sest nagu plaadi nimigi ütleb, on see eelkõige ülistus kõigele inimlikule.

Muusikaliselt on siin kõik äratuntavalt jillscottilik – rahulikud biidid ning Philadelphia superstaar-prodjuusseri Jazzy Jeffi „jazzvingerdused”. Ainult Jill ise kõlab kogenenumana ja täiskasvanulikumalt. Andeka storytellerina suudab ta teha poeesia ka kõige argisemast elupildist ja linnahäälest. Globaalsed probleemid, suhteklišeed ja muidu banaalsused jäävad ukse taha, kui Jill veedab päeva vastasmaja akende taga omasoodu lahti rulluvaid draamasid jälgides või kirjutab tänavakohviku salvrätile ühe hingetõmbega terve laulu suguvõsa kokkutulekust. Nukker-ilus suvelõpu chill „Family Reunion” on suurepärane näide, kuidas igapäevased pisiasjad on võimalik ilusaks laulda. „Niecie made her famous potato salad/ Somehow it turns out green” I> või „Aunt Juicy been drinkin` again/ It`s only 1:30 in the afternoon” . Ka kaklevad nõbud ja ümberlükatud sidrunikook pole ju tegelikult midagi hullu, sest „What can ya say, it`s family.”

Plaadi vaieldamatu muusikaline tipphetk on aga „Talk To Me”. Rahulikult voogav algus ei viita millegagi eesootavale üllatusel, kui unine hip-hop biit plahvatab täiesti ootamatult peadpööritavalt svingivaks big-bandi jazziks ja Jilli kameeleonhääl võtab Ella Fitzgeraldi parimate hetkede värvi.

Ei puudu siit ka hitimaterjal. Esimesel singlilool „Golden” on piisavalt gruuvi ja kaunist narratiivi, et vallutada tormijooksuga täiskasvanud tantsupõrandad mõlemal pool Atlandit ning „Bedda At Home” paneb uhkelt ühte patta jazzi, souli ja vanakooli block party vaibi .

Tulemuseks on see, et nüüd ei seisa Jill Scotti nimi uhkelt mitte ainult oma kaasaegsete „õdede” Erykah Badu ja Angie Stone´i kõrval vaid  kirjutatakse samasse ritta ka suurte sireenide Ella Fitzgeraldi, Billie Holiday ning Minnie Ripertoni omadega. Aga Tyra Banks võiks oma võltspaatosest väriseval titehäälel ütelda: „Palju õnne Jill, sa jätkad võistlemist Aasta (Super)Albumi tiitlile!” 9