“Weekend Warriors”
(Kilowatt)
Kutse reivile.
Kui need mehed kuulsaks ei saa, kolin Maalt ära.
Maailmas leidub palju nõelteravaid breikbiite. Sügavalt skungist dubi on kõikjal lademetes. Ja kuidas on lood pop-tunnetuse ja punk-suhtumisega? Kogu USA administratsioon on populistlik punk rock! Ent kokku saavad need kolm haruharva.
Siin on see haruldane, umbes tund kestev hetk.
Terminalhead polegi teab mis uustulnukad, nagu arvata võiks. Pete Marett (trummid) ja Lee Groves (muud helid) on juba 1996. saadik pakkunud huvi breakbeat-entusiastidele läbi kontsertide ja oma kultuslikku laadi plaadifirma PuSH. Lee asutas omal ajal sämplifirma AMG, mis lasi välja maailma esimese trummiluupide CD. Meeste biite on kasutanud selle maailma Madonnad ja Brandyd, nad on remiksinud *NSynci ja Geri Halliwelli. Lõuna-Londoni vangide dünastiast sirgunud MC Spee on kiiresti ja rajult rääkinud ühes Boy George'i, Malcolm McLareni ja Ed Case'iga.
Mitte et see kuulsuste nimekiri nüüd kuidagi asjasse puutuks. Terminalhead on selleks liiga elav jõuk, et end oma biograafia paistel mõnuga sügada.
Kuulake! See on vabaõhu-reiv. Õigemini küll see pisike kurat, kes istub su õlal, kui sina reivid, vabas õhus, kell pool kuus, keel valge, keel paks, olulised ihuliikmed poole väiksemad kui võiks, pupillid poole suuremad kui tohib. Terminalhead annab sulle sarvilise tantsujumala parimad biidid ja manab sinna juurde: "bet you wish you hadn't tasted this / bet you wish you had a mind of your own/ bet you wish you had left it alone!" Ja siis: "what goes up, eventually has to come down / come down / til next weekend" (see on siis "Quadrophenia" ja Flowered Upi "Weekender"-i triloogiline jätk).
Omal ajal oli Terminalhead lausa seitsmeliikmeline, aga lõpuks mõistsid nad, et nendesugune lohe töötab kõige efektiivsemalt, kui tal on kolm pead - beats, rhymes, flavour. Esimene pea on agiteeriv, teine - positiivselt kuri, kolmas - sügavale allatoov.
Hehe - muide, nad on remiksinud ka Iron Maidenit - mis seda plaati kuulates ei tundugi nii väga he-he fakt!
Ilmsed raadiohitid kõrvale jättes on parimad lood alguses ja lõpus. "What Time It Is" saadab kõik ummikusse jooksnud breakbiitnikud kaugemale ja "The Scene" ("this is the scene that you wanna be seen in") ütleb sama moehulludele rongilehüppajatele. Sellistele, nagu mina, vist. Kuigi, pagan, mul on hoopiski tunne, et ma olen juba aastat kümme sellel rongil üksi sõitnud, lootuses, et keegi Terminalheadi-sugune talle uue hoo sisse lükkaks.
"Music For The Jilted Generation", "Connected", "En-Tact". Ja "Weekend Warriors". Nii on lood. 10
ERIK MORNA
