Nädala album A (4. nov)
Kalm 2004 lükkab maailma muusikaajaloo mikserisse
Teha plaat, mis põhineb peaaegu üleni sämplitel, on alati pisut riskantne ettevõtmine. Ühest küljest tuleb võidelda negatiivse eelhäälestusega, mis kahtleb, katsub sõrmega ja väidab lõpuks, et tegemist on plagiaadiga, teisest küljest on oht jääda ohutuks pullivennaks, kelle plaat pärast esmase üllatuse lahtumist igaveseks tagumisele riiulile rändab.
Vähemalt läheb Kalm kohe kõrisõlme kallale: selle asemel, et kasutada mõnd rütmiluupi või tsitaati, laenab ta tihti loo põhimeloodia ja ehitab selle ümber ülikeerulise digidetailide konstruktsiooni. Lõpptulemusena on kohati täiesti võimatu eristada, mis on Kalmu ja mis kellegi teise oma ning tehnilises mõttes on see ilmselt tõeline tunnustus – kõik on nii professionaalne, et vahet enam ei ole - samas jääb nii aga alati võimalus, et generalissimusel küll hambad säravad, aga ordenid on mingi teise kindrali omad.
Kalm on vist öelnud, et selle plaadi põhieesmärgiks on pakkuda elektroonilist poppmuusikat ning see on tal ka suurepäraselt õnnestunud. Sten Sheripoviga kahasse tehtud “Evil Fire Burnin’” kõlab nagu turbodiislit kulistav Ulrich Schnauss ning laiv-hitt ”Little Odessa” üritab kildudeks kukkunud akordionit uuesti kokku panna – edutult ja samas väga edukalt. Plaat rahuldab nii masstarbija kämbivajaduse (India filmimuusika fragmendid, mis on kohati üsna kitshi ääre peal) kui plaadikohvrisobraja uudsusejanu. Siin on nii hitte kui täitematerjali, plusse ja miinuseid, aga kokkuvõttes on “Generalissimus” Eesti noorele muusikale väga vajalik album. Aeg oleks meie rahval endale kord pähe raiuda, et popp võib ka intelligentne olla.
8
Tristan Priimägi
