Nädala album: Ameerika okupeerimise plaanidega emade-soul
Adele “21”
(XL)
Adele Adkinsi teine sooloalbum on sedasorti kvaliteetmuusika, mis vastuväideteks ruumi ei jäta. Tõsi, Adele tundub sümpaatne, priske Lõuna-Londoni piiga, kelle talent temast üleöö Amy Winehouse’i ja Duffy masti pop-soulidiiva teeb. Teda kodumaal saatvast edust hoolimata jätab Adele peikaprobleemide tõttu ära USA tuuri, ent jumal kingib Adele jumalikule häälele teise võimaluse – neiu satub esinema telesaatesse “Saturday Night Live” pärast Sarah Palinit. Milline kontrast totra ja diibi vahel!
Ühtäkki on kõik tema häälest tummaks löödud. Tõepoolest, Adele vokaalis on olemas see miski, mida Roland Barthes hääle tabamatuks “teraks” nimetab. Adele hääle pisimadki nüansid on kordades huvitavamad kui lugude üpris konservatiivne produktsioon või sõnum kokku. Adele hääl on soe ning turvaline, ent erutab ikka ja jälle. See hääl ei saa iialgi vajama vokoodreid ja reverbe, mistõttu Adele muusika ehk tema enda vanuseid, varajastes kahekümnendates pompöössusega harjunud kuulajaid nii väga ei erutagi. Vähemalt mitte siis, kui eraelus hetkel kõik korras on.
Adele laulab ikka ühte ja sedasama laulu luhtunud armuafäärist. Kord vihasel, siis haledal toonil – ilmselgelt ollakse lahkumineku selles perioodis, kus tarvis veel kõigest lõputult rääkida. Ent pärast ühtteist lugu tajun kõikehaaravat ükskõiksust nagu siis, kui parima sõbranna boyfriend’i-teemalist soigumist enam kuulata ei jaksa. Julgen väita, et Adele parimad momendid on tempokad, albumi avalood “Rolling In The Deep” ja “Rumour Has It” on tõesti head, kantri-bluesi-souli-segused adult contemporary superhitid.
Vandenõuteoreetikud on osutanud, et Adele lugude sihilik “ameerikapärasus” on tingitud otsesest soovist USAs võimalikult palju müüa. Tundub, et strateegia on osutunud vägagi edukaks – “21” müüb nagu loom. Tavapäraselt kuri Vice Magazine osutab, et Adele viljeleb “emade-souli” ning tema muusika on mõeldud “vannis lõõgastuvale Surrey koduperenaisele, noorele kõrgkeskklassi neiule, kes jõusaali minnes iPodi kuulab, või siis mõne hubase kohviku mänedžerile”. Kuid kas muusikat tohivad kuulata vaid kitsaspükstes hipsterid? 6
