Kas me usume, et keset kogu seda edu ja rikkust on nad siiski säilitanud oma südametunnistuse, kas nad suudavad veel asjadele vaadata ka läbi sotsrealistlikke prillide? Ei saa öelda, et nad ei ürita. Tõesti on lugusid, kus kõne alla tuuakse musta elanikkonna jätkuv marginaliseeritus, musta mehe vähene oodatav eluiga, meenutatakse civil rights movement’i liidreid jne. Proovitakse ajada suisa sellist eksistentsiaalset liini, et mis tähendab ikkagi olla must superstaar, kes läbi olmesita popmuusika tippu on roninud. Kuid kõik see jääb tõelise võiduviisi varju – “Mina siin ja praegu, mina, kes ma olen fuckin Caesar”. Mina, kelle autoistmed on kokaiinist, nagu nad oleks valgendusest tulnud, mina, kes ma naisekehale kokaiiniga sebratriipe teen, mina, kellel on vaja kaheksat kätt, et kõik oma luksuskellad käele panna, mina, kes ma istun oma mustas tšintšiljanahast nahkmantlis oma mustas Maybachis, suitsetades Fidel Castroga kuuba sigareid, mina, kes ma olen nagu fuckin NASA kosmoseprogramm, jõudes kohtadesse, kuhu vähestel on asja, mina, kes ma ostan Larry Gagosjani käest Basquiat’ töid, rääkides sealjuures sea-ladina keeles. Jah, kallid lugejad, ka ärplemine võib olla kunst ja selles vallas on oma suurmeistrid. Ilmaasjata ei ütle Jay Z enda kohta “black Axl Rose”. See on plaat, mida ajalugu ilmselt ei jää mäletama, see on plaat, mille intellektuaalid ilmselt ära põlgavad, kuid ennekõike on see plaat, mille järgi paljud noored inimesed oma unistused vormivad. Nagu ikka. 7