Aga kogu PSB fenomeni päris nii lihtsalt ära ei seleta. Nn eneseiroonilisi pop-jubinaid on tänapäeval kõik kohad täis. Kogu oma popstaarlikkuse kõrval või kohal on PSB alati natuke olnud postindustriaalsete suurlinnade ambient'lik üksildane uitaja, flanöör-poeet ‒ midagi sarnast Kraftwerkiga, Massive Attackiga, Burialiga. PSB loob megalinna argiliialdustele soundtrack'i. Mõnikord ka selle sõna otseseimas mõttes - PSB parimate plaatide hulka kuulub 2005. aastal loodud üsna vokaalivaba soundtrack tummfilmile "Soomuslaev "Potjomkin"". Ilma ambient-poeetikata ning heade meloodiateta, mis on popmaailmas tegelikult väga haruldane kvaliteet PSB ei õnnestu. Ja mõnikord seda siiski kipub juhtuma.

Erinevalt läinud aastal ilmunud väga sanatoorses tempos kulgenud "Elysiumist" on "Electric" suht bassine tantsuplaat. "Electric" on igati stiilselt produtseeritud ja sellel leidub häid lugusid, nagu esimene ("Axis"), viimane ("Vocal") või kaver Bruce -Springsteeni loost "The Last to Die". Paraku nad kogu albumit oma mõjuga kaasa ei tõmba. "Love is a Bourgeois Construct" - nagu PSBga paradoksaalsel moel mõnikord varemgi on juhtunud ("Go West") ‒ meenutab Monty Pythoni kuulsat laulu "Always Look on the Bright Side of Life". Looga "Thursday" on juhtunud seesugune hirmus lugu, et sellel räpib briti räppar Example.

"Electric" on just selline hoogne, lihtne ja efektiivne uus elektrirong. Võib-olla sellepärast ka kõik need ohtrad esmased kiidusõnad. Paraku on puudu tollest substantsiaalsest poeetikast ning ennekõike headest meloodiatest. Õige veidi parem "Electric" ju on kui "Elysium", kuid üle-eelmisest albumist "Yes" (2009) kaugelt nõrgem. 6/10