Nädala album: Bassimuusikatäht tuleb valguse kätte õrna laulja ja laulukirjutajana
James Blake
“James Blake”
(Atlas/A&M)
Pisut hirmutav on see, millise kiirusega tänapäeva muusika areneb. Kõhe hakkab, kui mõelda, mida kõike James Blake (23aastane klassikalise muusika taustaga londonlane) kahe aastaga teha on jõudnud. Biite ja 90ndate r&b vokaale sämplivast, samal ajal plahvatavaid, dubstep’i äärealal tiksuvaid tantsulugusid tootvast produtsendist on oma esimesel kauamängival sirgunud laulev hõreda elektroonilise muusika produtsent. Jah, tema esimeste EPde küljes rippus silt “dubstep”, aga see siin ei ole selline plaat. Samas on selge, et ilma nimetatud bassimuusika suunata album sellisel kujul meie kõrvades ei kostaks.
Eelmisel aastal ilmutas Blake kolm EPd, millest iga järgnev tõstis vaikselt eesriiet, näitamaks, kes muusika taga tegelikult seisab. Tee lõi lahti “The Bells Sketch”: aeglane, prõksuva elektroonika ja artistile omaste maast taevasse kasvavate süntesaatorite ning läbi vokooderite kihutatud vokaalijuppidega žongleeriv plaat. Märksa tempokam “CMYK” tõi vokaalid kuulajale lähemale ning lasi filtreeritud süntidel julgemalt ümber rütmide puhuda. Aga teejuhiks tänavu ilmunud esikalbumi suunas on “Klavierwerke”, kus klaveriakordide, efektirikka vokaali ja elektroonika vahel laiutab käsi vaikus. Siin sünnivad need tühikud, avarus ja atmosfäärid, millest on kantud ka Blake’i omanimeline album. Seda EPd kuulates tekib mul kahtlus, et Blake oskab laulda. Äkki tõesti on need tema lauldud jupid, mida ta nii hoolikalt oma lugudes töötleb?! On küll!
“James Blake” on julge plaat, tuues valguse kätte laulja/laulukirjutaja, kes ennast varem efektide hägus peitnud. Lugu “Give Me My Month” on näiteks täiesti alasti, koosnedes üksnes lauluhäälest ja klaverist. Ei tea ühtegi moodsat (tantsumuusika) produtsenti, kes sellise asja plaadile paneks. Eriti Blake’i eelnevaid asju silmas pidades. Paljud lood sisenevad arenedes vaikselt kaosesse, kihid (ja emotsioonid) kasvavad üksteise peale, mitte ei keerdu ümber ühise konksu, et siis eeskujulikult reastuda. Sõbrannale lasi Šveitsis taksojuht “Limit To Your Love’i”, kui kuulis, et tagapingil miskit dubstep’ist jahutakse. Juht võttis isegi arvelt paar eurot maha ja lisas: “Lahe, sa tead dubstep’i!” Seesama singel “LTYL” on enim läikima löödud lugu siin plaadil. Ülejäänu on pigem katsetav ja ekslev (isegi eksiv). Muusika, mille inspiratsiooniallikaks on soul, gospel (“Measurements” on ju uue-kooli-gospeli pala), r&b (D’Angelo), dubstep ja jumal teab mis kõik veel. Kui moodsas muusikas tõmmata joon Mount Kimbie ja The xxi vahele, seisaks Blake, plaat näpus, seal keskel. Aga siin on ka kannatust katkema ajavaid momente ja sellepärast 9.
