No-Big-Silence elab päris šefis paralleelmaailmas, mille otsad on Jaapani ­Mangas, Rob Zombie horroris ja industriaalse helibarjääri tardunud esteetikas. Kuueaastane vaheaeg pole läinud aia taha, sest areng on kõrvakuuldav ja silmanähtav.

Alustaksin sellest, mida kõigepealt uue heliplaadi puhul alati esimesena märkan. Ümbrise ja bukleti kujundus. Hoolikalt disainitud Manga-koomiksi laadsed pildid on muljeltavaldavalt efektsed. Stiilselt joonistatud sekspomm-naiste, üdini kurjade küborg-meeste ja hi-tech-masinate/relvade aktsioonis silmitsemine loob täiusliku fooni NBSi kümne uue pala kuulamiseks. Aplaus läti kunstnikule Brantsile!

Albumi audio on hoogsalt lühike. Nelikümmend minutit lähevad ladusalt ja vaid paar lugu tekitavad soovi edasi kruttida. Kõige hullemaks näiteks on uus raadiosingel “The Outer Suns”. Kristo (NBSi kitarrist, klahvkamees ja produtsent Kristo Kotkas – Toim.), kas see maitsetu kloppertrumm on sinu idee? Samuti ei toimi “Red Sky”, sest siin on liiga palju Depeche Mode’i ja liiga vähe Gary Numanit.

Kuid ärge nüüd lugemist katki jätke, sest kõige tähtsam lause on siin: tegemist on NBSi karjääri parima plaadiga! Õnnestunud avaja “Gore Gore Girls” annab suuna kätte ja õige maitse suhu. Suhteliselt ülepingutatud ‘’She’s Got Hyper Powerile” järgneb kuivavõitu “Dia­bolic Speed” ning siis hakkab alles tegelikult juhtuma. Vana R2 eetrihitt “Robot Super Lover Boy” suriseb ootamatult värskelt ja sobib kenasti konteksti. Täiuslik rokihitt “War In Wonderland” on albumi kõige õnnestunum pala. Siin on kõik paigas – kontseptsioon, ülesehitus, esitus ja produktsioon. “Psycho Creeping” haamerdab introst outroni väsimatu energiaga. Aatomiteks jahvatav lõpulugu “My Tears Are Fire” on vastupandamatu jõumanifest.

No-Big-Silence on nagu futuristlik kopterikütusega hotrod, kuhu on kallatud korraga nitrometaani ja kastoorõli. Viimseni poleeritud produktsioon, kohati ideaalne songwriting ja veenev esitus teevad plaadist kuulamise võib-olla järgmiseks kuueks aastaks. 7