Nädala album: Eesti džässi klassiku uus ja rahvusvaheline väljalase

Tõnu Naissoo Trio “Tõnu Naissoo Trio (pluss Els Himma ja Avo Joala)”
(Jazzaggression Records)

Selle 1968. aastal salvestatud plaadi taga peituval lool on eri varjundeid. Seda võib rääkida nii, nagu olnuks Ameerika džässi “raudse eesriide” taha jõudmine rabav kultuuride kokkupõrge. Aga samas oli see vaevalt mingi põrge – džäss polnud nüüd, 1960. aastate lõpul, enam afro-ameerika eksootika. Tema keel oli midagi sellist, mida oli võimalik ära õppida ja kohandada näiteks selliseski perifeerias nagu Eesti NSV. Pianist Tõnu Naissoo trio just seda siin meie kuuldeulatuses teebki.

Naissoo on silmapaistvalt kultuurne pianist. Kohati isegi sel määral, et pärast plaadi ära kuulamist ei saa me temast enesest ehk kuigi palju teada. Võiks öelda, et ta ei mängi mitte selleks, et oma tundeid väljapoole sirutada, vaid pigem sihiga neid seespool koos hoida. Naissoo võib ehk alustada mõnest kerglasest meloodiajupist, aga tõmbab siis alati tagasi. Ta võib ka näiteks olla magus just sellisel parajal määral, et mitte päris sentimentidesse takerduda ja leiab siis üles selle tasase ja intelligentse tooni, mille Bill Evansi austajad ehk tuttavana ära tunnevad. Kolmiku ülejäänud liikmed bassimängija Jüri Pliznik ja trummar Eino Tandre liidrile väljakutseid ei esita ja hoiavad enamasti lihtsalt kuuldekaugusse.