Nädala album: Emotsionaalselt selge maksimalistlik metal
Mastodon “The Hunter”
(Roadrunner/Reprise)
Metal-muusikal, tundub mulle, on rohkem asja surma kui eluga. Kui Freud kirjeldas omal ajal surmatungi kui midagi, mis “viib orgaanilise elu tagasi elutusse seisundisse”, siis polnud tal veel võtta õiget taustaheli selliste mõtete illustratsiooniks. Meil on. Meil on Godflesh või Aborym, kelle masinlik hüpertroofia ütleb, et mis tahes terve ja loomulik emotsionaalsus on tehnitsistlike pidurduste sees vangis. Meil on hulk black- ja death-bände, kes kurjuse enese impulssidest sedavõrd seestunud, et kõlavad kui pimedusest lohutust otsivad zombi’d. Me oleme üdini, tuumani rikutud, ütlevad nad kõik.
Selles mõttes on Atlantast pärit neljaliikmeline Mastodon olnud erand. Nemad on pigem rääkinud seda, et me võime ehk usaldada oma sisemust ja oma emotsioone, kuid me peame nad keha ja ümbritseva maailma surve alt kätte saama. Küsimus seisab selles, mis on nende muusikas olnud oluline — too surve või need emotsioonid. Siiani küllap esimene. Mastodoni senised plaadid kerisid ennast massiivsete, progelikult kontseptualistlike jutulõngade sisse puntrasse ja venitasid laule aeg-ajalt sinnapoole kümne minuti piiri. Nende laulud olid pingelised, sest nad justkui ei suutnud sellest palavikulisest mastaapsusest välja pääseda ja kuju võtta. Nüüd jällegi oleks aga nagu juhtunud midagi muud ja lühemate lugudega “The Hunter” näib olevat emotsionaalselt selgem ja päralejõudnum kui nende viimased albumid. Võib see olla halb? Võib, aga tegelikult ei ole.
I burned out my eyes / I cut off my tongue, alustab avalaul “Black Tongue”. I wanna drink some fucking blood / I wanna break some fucking glass, jätkab “Blasteroid” natuke hiljem. Kui me räägime emotsioonidest, siis millest me räägime? See on seesama mis “emo”, eks ole? On ja ei. Proovige sellist laulu nagu “Stargasm” või siis plaadi minu arust parimat hetke nimega “Spectrelight” (külalislaulja on Scott Kelly Neurosisest). Jah, muidugi on siin kusagil olemas ka mõnesugune doos Ameerika raadio-metal’it — kui lahendus, kui kergendus, kui mürgitus, miks mitte –, ent tegelikult kobrutab kitarride laava sellest pidevate plahvatuste rida maha jättes üle. Kui teile hakkab vastu kujutis kõri krampi kiskuvast vokaalpaatosest, siis parem jätke see plaat sinnapaika. Aga mulle siiski omajagu meeldib, et see Mastodoni vokaalne väljapoolesirutus on parasjagu sedavõrd meeleheitlik, et olla usutav. Et Brent Hindsi vokaalist kostab klišeede kiuste soov tunda rohkem ja siis veel rohkem, kui sulle parajasti antud on — tunda isegi valu ja piina, kuid ületada too tardumus ja tuimus, mida suur osa avangardsemast metal’ist näib salamisi imetlevat.
“The Hunter” pole futuristlik mingiski mõttes (plaadi kosmilised allusioonidki ei vaata Pink Floydist palju kaugemale). Kuid roki vana ja iseenesest omajagu kulunud sloganit I want more! ei suuda küll naljalt keegi paremini raamida kui Mastodon anno 2011. 8
