Nädala album: Helide, mitte laulude plaat
Depeche Mode “Delta Machine”
(Mute)
Mõnes mõttes näeb Depeche Mode’i arengule sarnast kõverat veel nii mitmegi nende kaasaegse bändi puhul 80ndatest. Pärast “noorpõlve rumalusi” saabub ühel hetkel vajadus tõsiseltvõetavana mõjuda, ja tihti on tulemuseks kesktempo-kesktee-keskrokk, toonilt introspektiivne, sisult nostalgiline, välimuselt lihvitud. Meenuvad veel Duran Duran ja A-Ha näiteks. Oleks tänase Depeche Mode’i võrdlemine nende kahega lõpuni alusetu?
“Delta Machine” tundub mõne kuulamise järel olevat pigem saundiplaat kui laulude plaat. Lood on tihti liiga pikad ja ei liigu nagu kuskile. Helidega on aga vaeva nähtud ja siit leiab nii dubstep’i moodi asja à la King Midas Sound (“Welcome To My World”), või mikrohaussi ja acid’it (“My Little Universe”). Refräänid on lugudel suured ja teatraalsed, aga natuke jääb nagu veenvust puudu. Õigemini… sellel plaadil pole juskui pointi, mingit keset, mis seda kõike koos hoiaks. Mis on Delta Machine? Mida mulle öelda tahetakse?
Kuskil intervjuus luges Dave Gahan ette kümme oma meelisteemat, millest talle Depeche Mode’i raames laulda ja kirjutada meeldib. Aga meil ei ole ju seda nimekirja vaja tegelikult lugeda, sest me teame niigi, mis seal kirjas on. Üksikute neoonkirjas säravate märksõnadena on ka siin plaadil kirjas DM (TM) ehk Depeche Mode’i kaubamärgid. “Angel” ja “Heaven” kui lunastuse ihaluse ja “Slow”, “Broken” ja “Alone” kui eksistentsiaalse üksinduse märgistajad. Kohati tundub, et patust märtrit kehastavad siin vanast harjumusest need, kes on tänaseks juba kõik andeks saanud. Raske öelda, kumma maailma valimine oleks õige – kas selle, kus on paremad inimesed, või selle, kus on parem muusika. Moraalselt teadagi, aga meil on siin ju muusikaarvustus.
