Ja album on muidu selline:

1. “The Sound”: Parim seletus, miks Maria muusika just selline läbi udu 90ndad on, saabus kunagi tänavu: muidugi lukustati ta väiksena oma tuppa käsukorras magama ehk siis kuulma segases seisundis plaate, mis kõlasid vanemate pool. Seal võis olla näiteks kuulus kuldpaberisse pakitud kassett nimega “Psychikosmos”. Seesama, millel Röövel Ööbik hakkas tegelema imeliku hausiga.

2. “Heart Like A Microphone”: Suvaline Lähis-Ida raadiojaam peksab endiselt ilusale muusikale sisse. Samal ajal mängib unelaulu asemel ilmselt Kate Bushi “The Dreaming”.

3. “I Don’t Wanna be Discovered”: Paras koht leiutada uus termin: “kõrvaltoahauss”. Maria Minerva on muide hea soulilaulja. Täpselt sama hea nagu näiteks Fern Kinney ja Sarah Cracknell. Neis kõigis on midagi sellist omakasupüüdmatut.

4. “Alone in Amsterdam”: See on juba liiga lihtne. Umbes nagu kirjutaksid multifilmimuusikat. Liiga pika ripiidi peale pandud 2 sekundit süntetiseeritud linnulaulu juuni alguse kesköisel heinamaal.

5. “Sweet Synergy”: Samas, see eelmine võis olla ühe jutustuse algus. Praegu kõlab küll peaaegu puhas pop-R’n’B. Julgem ütleb, et Janet Jackson, rahulikum pakub, et Paula Abdul. Mis siis nüüd edasi saab?

6. “Fire”: Mitme minuti tagused heinamaal siristavad ritsikad on tagasi. See on kindlasti kontseptuaalne album. Ja praegu käib Suur Kojusõit. Ja siis tuleb rahustav räpp. Mehelt otse naise kõrva.

7. “Coming Of Age”: Väga väike ruum. Või kapp. Või kast. Meie kangelanna kas lämbub või upub. Miski heliseb. Või kriiskab. Ilmselt ikka uppus. Ärkab.

8. “Perpetual Motion Machine”: Sõit jätkub. Maria Minerva lubas kevadel, et saab nüüd teha pop-albumi. Et tuleb oma hüpnagoogilisest udust välja.

9. “Never Give Up”: Ta oleks selleks täiesti võimeline.

10. “Mad Girls Love Song”: Aga veel mitte.

11. “The Star”: Kuulake kas või seda – plaadi ilmselt täiuslikumat lugu. Ta varjab end endiselt kurat teab kus.