Nädala album: Indigolapsed ja elektrikitarrid
Facelift Deer “Facelift Deer”
(Universal)
Hea kuulaja, sa hoiad käes telekonkursi “Eesti otsib superstaari” eelmise hooaja võitja plaati. Ja pane tähele – siit puudub popile ehk seniste võitjate väljale omane püüd tabada mingit “normaalsust” või “keskmist”. Ei. Rasmus Rändvee ja tema bändi Facelift Deeri album on tehtud rokivälja mängureeglite järgi ning seetõttu, kuid ennekõike kontekstis, on eos ausus ise. Maitseküsimusi kõrvale jättes on see sisuline kvaliteet, milleni pole küündinud ükski senine võitja.
Jah, muidugi võib tuimalt kirjutada, et tegemist on kutsikate epigoonluse ja manerismiga ning panna punkti. Sest olgem ausad, “Dance” on variatsioon The White Stripesi palast “Fell In Love With A Girl” (2001) ning ülikonnastatud Facelift Deer nägi “Eesti laulul” välja täpselt nagu The Hives albumi “Veni Vidi Vicious” kaanel (2002). Ning nende ülejäänud looming kõlab täpselt nagu kõik need alternatiivse mekiga poprokkansamblid eesotsas Kings Of Leoni ja The Killersiga. Kuid ärgem unustagem, et kõik mehed siin bändis ei läbi veel õllepoe kassas dokumendikontrolli. Mistõttu võib seda lõiku pidada rock’n’roll’i lastehaiguse levinumate sümptomite kirjeldamiseks, mitte karjääritapuks. Ja nii nagu alustavad bändid enne ja edaspidigi, on ka Facelift Deer oma aja laps ning nende aja muusikat kuuleb siit albumilt küll ja küll.
Jah, miski siin lubab aimata, et neist kuttidest võib asja saada. Mingi maagia neis lauludes või nende üksikosades, mis mõnikord pala piires terviksummat ei moodusta, leidub. Näiteks “You Got Me” plaati sissejuhatav trummibreik, “Killing Time’i” salmi ja refrääni suhe, “Brothersi” äng. Ma ei tea, kui palju mängis plaadi valmimisel rolli toormaterjali tase, palju produtsent Ago “Sethh” Teppand, palju soomlastest miksijad.
Aga mulle käib veidi närvidele, et siin plaadil jääb vajaka sirgest küttest, nooruslikult toorest energiast, rahmeldamisest, millisena söövitas bänd end televaataja mällu. Kohati tekib tunne, et kutid on pähe võtnud, et raskepärased ja aeglased palad on tõeline kunst, et hüppamine-kargamine kipub kerglaseks. Võimalik, sest nii on Rändveel paremini võimalik näidata oma häält. Samas kipub säärane “diibitsemine” hoolimata paarist reipamast palast üle-eelmises lõigus kirjeldatud põhjustel lõpuks veidi tüütama, kõige kiuste. Ehk on põhjus selles, et noortevõitu poisid ei kanna ikkagi päris lõpuni lauludega võetud rolle välja? 7/10
