.

Erkki Tero ja Janek Murd nimetavad kogumikule koondatud kodumaiseid helindeid muu hulgas “popmuusika heljuvaks osaks” — määratlus, millega tuleb nõus olla ka väljaspool valdavalt unelev-mahedat kõlamaastikku, kuna “Eesti Pops 2” hõlmab just seda osa muusikaloojate kogukonnast, kes kindlasti pole pinnaline peavool ja enamasti ka mitte põrandaalune süvahoovus, vaid nende kahe vahel hulpiv heljum: artistid, keda ei leierdata raadios küll iga päev, ent kellest paljud võiksid jõuda (või ongi jõudnud) Eesti Laulu finaalvooru, kui mitte Eurovisioni laulukonkursile.

Usun, et muusikasõbrana, kelle jaoks indie, süntesaatoripop ja “delfiinide disko” ehk nn intelligentne tantsumuusika on seni jäänud suhteliselt kaugeks, emotsionaalselt haakumatuks, olen õige mees kinnitama — see on üks sindrima hea kogumik. Eelkõige on “Eesti Pops 2” muidugi dokumentaalne läbilõige Murru-Tero määratletud “ulmepopi” kildkonna huvitavamate esindajate viimase aja tegemistest, seega poolkohustuslik soetis igaühe tarvis, kes tunneb vajadust kätt kohaliku alternatiivpopi pulsil hoida. Teiseks on kogumik kenasti ühtlane; koostajapopsid on nivelleeriva (re)miksijakämbla külge pannud reljeefsemalt eristuma kippuvaile kurioosumeile, nagu Oleg Kosjugin või Gorõ Lana, aga vahest ka paladele, mis neile endile meeldisid ja/või väljakutsena mõjusid.

Duubelkogumiku rohkem kui kahte ja poolde tundi mahub vähe kõrvakriipivat. Rõhutatult humoorikatel veiderdustel (Marten Kuninga “Küll nokib hästi”, Laulan Sinule “Masina sees”, Gee “Maan Dub”, Orelipoisi “Tulen tagasi”) on ometi küljes raskestimääratletav “teaduslik-fantastiline” hõng, ning loomingukehami erudeeritud, suisa metafüüsikalist tahku rõhutavate palade (Pilvikute “Naer”, Tiiu Kiige “Pime viib pimedat”) kõrvale klapivad need kummastavalt hästi. Omaette esiletõstmist väärivad Rasmus the Rassaka biitpoeesia stiilis terav-sügav sõnavõtt “Viive sünnipäev”, Jarek Kasari kadestamisväärselt muhe armastuslaul ilmastikunähtusele “Lumi” ning lahterdamatu wunderkind’i Hypnoboosteri paatoslik “Me jumaldame Teid”.

Muidugi kannavad kogumikukettad ka sellist (valdavalt instrumentaalset) materjali, mida kontekstiväliselt kuulma juhtudes ei paneks üldse tähele või vahetaksin haigutades jaama — aga sellisel kujul, alt-pop-skeene ristlõikeseibidele koondatult mõjuvad needki lummavalt-turgutavalt. Ühtsuses on tõepoolest jõud ning mitukümmend märkamatut heljumiliblet moodustavad vägagi muljetavaldava, peenetundeliselt struktureeritud kolossi. Ja kui see udusulgedest loomevabadussammas ikkagi lämmatama kipub, jääb alati võimalus valida kuulamiseks Music For Your Plantsi “Dr Mudawi” või koosluse 3Pead remiks HU? “UFOst jaanitulel”, millest üks ootamatu black-metal-trummivalingu ja teine raiuva heavy-rifiga ulmeliselt roidunud kuulaja ärkvele raputab.

Nii omanäolisi ja samas terviklikke Eesti muusika kogumikke nagu “Eesti Pops 2” on vähe; viimaste aastate üllitistest kannatavad võrdluse välja ehk vaid Trash Can Dance’i aastaaja-kogumikud, mille remiksipuude kompenseeris eksklusiivse materjali ohtrus. Ometi vääriks ju iga meie muusikaline kildkond sama finessi-tähelepanelikke kuraatoreid-arhiveerijaid kui ulmepopsid Tero ja Murd. Või ongi niisugune “heljum” praegu ainus esitlus- ja ekspordikõlbulik nišš Eesti tänapäeva levimuusikas? Loodan, et ei, aga kui ongi, siis pole meil — vähemalt “Eesti Pops 2” põhjal otsustades — ometi häbeneda midagi. 8/10