Judas Priest ründab oma parimas rivistuses: kitarristid Glenn Tipton ja K.K. Downing andmas tapvat risttuld, verejanuline deemon Rob Halford kisendab needusi. Bass undab nagu pikeeriv pommitaja, trummipatarei põrutab otsesihtimisel 60 laengut sekundis. Viimati nähti neid mehi üheskoos palju aastaid tagasi, „Painkilleri“ aegadel. Hoog on endine, tapamasin kihutab parimas vormis ja  kättemaks saab olema hirmus. Nu-metal, see on poisikeste mäng, kui areenile astub vana kaardivägi, on laste koht teadagi kus - voodis teki all, ema kaisus.

Uue sajandi Priest pole enam see pisut lihtsameelne mootorratturite jõuk, nagu neid 70ndatest mäletame. „Angel Of Retribution“ on naha ja needi filosoofia absoluutne triumf. Vägivallakultus, individualism ja kuradikummardamine pole kusagile kadunud, rääkigu kodanluse suuvoodrid demokraatiast ning pehmetest väärtustest niipalju kui tahes.

Of course pole Judas Priesti comeback mingi revolutsioon, vaid kõige ehtsam kontrrevolutsionääride vandenõu. Kättemaksuingel kuulutab restauratsiooni ja taassündi. Millise kompromissitusega elimineeritakse kõik, mis ei kuulu hardrocki algupärasesse kaanonisse. Judas Priest nõuab oma koguduselt vankumatut truudust ja usupuhtust. Selles maailmas pole kohta klounidele ja renegaatidele, neid koheldakse erilise karmusega. Jah, ma pean silmas Rammsteini ja Marilyn Mansonit, rääkimata Limp Bizkitist ning tema arvukast järglasteparvest.

Nõnda tormab „Angel Of Retribution“ läbi öö justkui Saatana soomusrong. Avalugu „Judas Rising“ annab suuna, „Deal With The Devil“ ning „Revolution“ tõstavad tempo peadpööritavaks ja „Worth Fighting For“ viib kaasa viimased kahtlejad. Pika teekonna lõpus ootab võitjaid 14 minutit kestev lühioopus „Loch Ness“, hardrocki uus hümn ja apoteoos.

See on klassika nagu „British Steel“ ja „Screaming For Vengeance“. See on parim rock’n’rollishow, mida sa sel aastal meie planeedilt leida võid, suurim seiklus, mida tänapäev võib ühele hevikollile pakkuda. 10

Judas Priest

„Angel Of Retribution“

(Sony)