Nädala album: Juukselaki asemel staadionitäis süntesaatoreid

The Horrors “Luminous”
(XL Recordings)

●●●●●●●●○○

Võrreldes oma seitsme aasta taguse debüüdiga on The Horrors läbi teinud tubli arengu. Osa briti kriitikuid räägivad neist viimase albumi valguses kui Radioheadi ja Primal Screami kategooria bändist. Neid hobuseid ma hoiaks küll veel tagasi, aga tõsi ta on, et ka The Horrors muteerub albumist albumisse. Kui debüüdil kõlas The Horrors kui Cramps või mitte nii hullumeelne Birthday Party, siis nüüdseks on nendest saanud “Sparkle in The Raini” aegne Simple Minds – suur ja võimas staadionibänd (klassikalise Simple Mindsi fännid ärgu siiski liialt erutugu, sest The Horrors on ikkagi indie taustaga bänd, pluss Simple Mindsis oli vapustav trummar). Käredad ja fussised kitarrid, mis olid omased nende varasemale saundile, mängitakse nüüd läbi hulga efektiplokkide ja kohati on tunne, et põhipilliks on üldse süntesaator. Süntesaatorid meile meeldivad, nii et all good. Enim erutab mind aga Faris Badwani lauluhääl. Eriti Badwani kirjutatud refräänid – need on perfektsed! Kohati äkki isegi liiga. Varasema The Horrorsi fänni jaoks kõlab uus album kindlasti liiga popilt. Psühhedeelne popmuusika aga meile meeldib, nii et all good. The Horrors on varemgi suurepäraseid lugusid kirjutanud, aga ühelgi albumil pole neid nii palju reas olnud. Nõrka numbrit “Luminousilt” ma vist ei leidnudki. Kuna nüüdseks on osa mehi lõpetanud ka juukselaki kasutamise, siis näevad nad ka eriti head välja. Nähtus, mis enamiku Eesti bändimeeste jaoks on endiselt võõras. Igal juhul, kui The Horrors suvel meie kanti festivalidele jõuab (Flow, Positivus), siis on neid ka hea vaadata. Ma lähen neid kindlasti kuulama. “Luminous” on ju ühe suure korraliku festivali jaoks loodud. Ja suur korralik festival meile meeldib, nii et all good.