Indie-R’n’B sai jalule aidatud ja samal ajal toimus The Weekndi tõrjumine indist. Kuigi keskmine indimaitse hindab kõrgelt autori ausust lüürikas, südame tsenseerimata avamist, siis Abel Tesfaye hingepaljastused olid selle maitse jaoks liig. Seks, kokaiin, juhuseks, ecstasy, seks, depressioon narkootikumide tarvitamisest, konjak, depressioon juhuseksist (Abeli kinnitusel on kõik tekstid otse tema elust). Kui see polnuks pakendatud modellidega kaunistatud plaadiümbristesse ja videotesse, vaid psühhedeelsete Instragrami-värviudus fotodesse põldustest, ei kiputaks vahest The Weekndit liiga läikivaks pidama, aga no nii see on juba läinud. Glamuuriööde muusika.

Ja eks The Weeknd ole muidugi raske. Isegi väga raske kuulamine. Sünteetiline, aeglane (enamasti aeglane), madratsi külge kleepunud muusika, mis kulgeb painavalt ühel-samal emotsioonikraadil – vangistatud ja piinlev ekstaas. Lembekeelne, androgüünne tremolo-vokaal, mis püüdleb kaastunnet ja kumab kunstsuhkrust. Muusika samal ajal ilutsev, püüdes lindile saada helkivat tähistaevast ja öise linna melanhoolset siluetti. Kui võtta Michael Jacksoni “Human Nature”, pressida sellest välja kogu eluisu ja kõrgtehnoloogilisus, siis ehk jääks alles jumetu demo, mis võib The Weekndit meenutada. Selline niutsumine ja roomamine ei ole kergesti seeditavate killast. Ja mulle see surve väga meeldib.

Nüüd siis “Kiss Land”. The Weekndi esimene päris-album. Mis on muutunud? Varasemate produtsentide asemel on uued (DannyBoyStyles ja Jason “DaHeala” Quenneville), aga suurt, õnneks, midagi. Ikka ses koormavas magususes ja hõbisev tume dream-R’n’B. Endiselt pikad – viiest seitsme minutini – lood, mis koosnevad sageli vähemasti kahest eristuvast osast. Tsiteeritud-sämplitud on The Police’i, Emikat, (algallikale autult viitamata) Portisheadi, (Rain Tolgi poolt Tallinna ööelus hitiks mängitud) Fox the Foxi “Precious Little Diamondit”. Harjumuspärane The Weeknd.

Tesfaye ise toonitab, et “Kiss Land” on kui õudusfilm. Ta katsunud plaadile püüda hirmutunded, mis valitsevad noore mehe üle, kes peab ootamatult võõrastesse linnadesse lendama ja sealt enesest laulma. Horror kuulsusest, tähelepanust, vastutusest, üksindusest. Ja abiks hirmude helidesse tõlkimises olevat tal olnud õudusfilmid režissööridelt nagu David Cronenberg, Caspar Noé, Ridley Scott, John Carpenter, Polanski “Chinatown” ja Formani “Amadeus”. Neile filmidele mõeldes laabub “Kiss Land” siiski sujuvalt. Võib kahtlustada, et õudusfilmidele ja režissööridele viitamine on katse indi-kredibiilsust tagasi võita. Ei oska öelda. “Kiss Land” on meeldivalt nilbe ja imelik muusika, nii et mind tõtt-öelda ei huvita, kellele see veel meeldida võiks. 8/10