Nädala album: Keeruline hevi on mandunud – või hoopis arenenud – pop-pungiks

Baroness “Yellow & Green”
(Relapse)

Kui ma neid ridu kirjutan, on Baronessi turneebussiga Ühendkuningriigis juhtunud õnnetusest möödas kümme päeva ning nüüdseks on juba teada, et viga saanud bändiliikmete seisund paraneb jõudsalt. Uuele plaadile hinnangu andmise seisukohalt on aga märgilise tähtsusega juhtumi kajastus ingliskeelses meedias – umbes pooled artiklid tituleerivad avariilist Baronessi metal-, pooled aga punkbändiks. Sest tõesti, nii hämmeldav kui see ka pole, kõlab peaaegu pool endise kompromissitult raju proge-sludge-monstrumi tänavusest duubelalbumist nagu meretagune selveripunk – Green Day, Offspring või umbes nii – ning ülejäänu meenutab jahmatavalt sageli raadiosõbralikku uimlemist à la Ewert & The Two Dragons, U2 või isegi The Smiths.

Mis on tinginud sellise kannapöörde, on raske mõista. Kui tegu oleks bändi katsega kehvast lepingust kiiresti välja vingerdada, mis mõnikord on topeltalbumite avaldamise põhjuseks, tekib küsimus, miks nad seda nii hästi teevad. Sest kogu stilistilise arusaamatuse juures õnnestub John Baizleyl (kitarr, laul) ja kaaslastel ometi suruda äge refräänikäik või nakkava “konksuga” riff igasse teise palasse. Hoiatavast pealkirjast hoolimata on loos “Take My Bones Away” skeletti tuugelt, “March to the Sea” kutsub lihtsakoelisusele vaatamata kaasa vilistama ning alul pretensioonikalt eklektiline “Cocainium” muutub hiljemalt poole peal n-ö haakivaks. Tõenäoliselt on isegi olemas meeleseisundeid, milles indie-ilulevad nipsasjakesed, nagu “Twinkler” või “Mtns. (The Crown & Anchor)”, sügavama tähenduse omandavad, aga mul neid saavutada ei õnnestunud – enne hakkas süda läikima.Kellele USA kaguosariikide poiste debüüt “Red Album” või selle järg “Blue Record” meeldisid

pöörasuse ja progressiivsuse pärast, ilmselt pettuvad Baronessi tänavuses plaadis, eriti selle teises pooles. Kes aga oskab hinnata Torche’i stiilis kõrgelaubalist tarberokki, leiab sellest pudrust kindlasti nii mõnegi mandli. 6/10