Nädala album: Kuidas raamaturiiulile toetudes äge välja näha
Lana Del Ray “Born To Die”
(Polydor)
Aasta pole veel õieti alanudki, aga midagi on meil Lana Del Rey albumi kujul juba olemas. Olemas pole meil muidugi aasta parimat plaati. Aga on sümboolne eskapismialbum vastikute aegade tarvis. Paljudel meist on, mille eest põgeneda. On külm ja rõske ja pime. On peaminister, kes ilgub oma riigi kodanike üle muhedalt naeru mökitavate rahvasaadikute silme all. Ja on muidugi maailmalõpp veel kusagil seal tagapool. Paljudel hakkab parem, kui saavad selle kõik kinni keerata. Ja neil hakkab veel parem, kui saavad vastukaaluks kõlama panna just selle plaadi siin. “Born To Die” on peen, intelligentne, maitsekas. Ta pole samas küll eriti hea plaat, aga see pole mitte igas olukorras kõige tähtsam.
Kuulamise aegu tegin läbi paar faasi koos pisikeste vastuoludega. Kõigepealt sai justkui selgeks, et plaadi esimesed neli lugu — unelev nimilaul, 90ndate alguse “Erotica”-Madonnalt pisut vigaselt maha kirjutav “Off To The Races”, David Lynchi kujundatud kabarees magusaga liialdav “Blue Jeans” ja muidugi uduse pilguga “Video Games”– on üldiselt igati paremad kui kaheksa järgmist (või 11, kui lisalood kaasa arvata). See on just selline orkestrikõladest ja trip-hop-stilistikast vahule löödud kõrgklassipop, nagu ühelt miljonäritütrelt tulekski oodata. Meile pole alati vaja rääkida lugusid, kus tuhkatriinudest saavad printsessid. Mõnikord võivad printsessid lihtsalt olla printsessid. Okei, aga siis tuli teine faas ja see ütles, et ka need neli esimest laulu, ehk küll teistest paremad, pole siin vägagi ühetoonilisel albumil erandlikud ometi. Ja plaat sai selleks, milleks ta minu jaoks ka jäi — hermeetiliseks katseks haakida ennast külge erinevatele cool-kultuuri tardunud märkidele. Lana Del Rey on mõndagi näinud ja kuulnud, aga ta ei tee muud, kui seisab selle kõige juures — õhkab James Deani järele, hingab sisse imaginaarseid suitsurõngaid nagu mõnes Prantsuse noir’is, vaatab end peeglist ja tundub endale peaaegu nagu Marlene Dietrich… Lugege tekstegi — juba nimiloos hakkab klišeedesse pidurdatud metafantaasia oma juuri ajama: “let me kiss you hard in the pouring rain”, “take a walk on the wild side”, pealkiri “Born To Die” ise. Lana Del Rey pole raamat — sügav või tark, ränk või rõve. Ta on viis, kuidas raamaturiiuli vastu toetudes hea välja näha.
Ma olen džentelmen ega taha, et selline make-up kuidagi mõraneks. Ma vaatasin pärast plaadi ärakuulamist Youtube’is ausa nukrusega ära Lana kohmaka läbikukkumise ühes Ameerika tele-show’s ja leian, et hoolika, püüdliku produktina on ta meile kõigile parem. Siis püsivad tema laulud kujundikeelelt korras, tema hääl jaotub armsalt edvistavate kõrgete registrite ja suitsuselt diivalike madalate vahel ja ükski reaalse elu draama ei sega vahele tema turvaliselt jutustatud melodraamadesse. 5/10
