Nüüd, uue plaadiga vastakuti seistes on meil ees küllap samad valikud ja ma mõistan neid, kes tahavad otsustada ikka ja jälle nii, nagu nad alati on otsustanud. Kusagil siin võiks olla see “sisuline” Madonna, too “sõnumiga” Madonna. Ja kusagil ta ongi, tuttav ja äratuntav, aga see on kahtlemata “MDNA” kõige vähem huvitav osa. “I’m a Sinner” mängib oma religioossete vihjetega todasama mängu mida kunagi “Like A Prayer”. Laulus “Girl Gone Wild” trotsib lõbujanune material girl tuttaval moel katoliiklikku süütunnet ning neid hetki, kus Madonna vaatab oma staaristaatusele teadva, kalkuleeriva pilguga, on päris mitu. Kui keegi oleks arvutisse söötnud Madonna kujundikeele läbi aastakümnete, siis oleks tulemus olnud just sedasorti vähese värvilahendusega keskmine. Okei, muidugi on see tema esimene plaat pärast lahutust ja sellest jäävad plaadi lõppu ka mõned usutavalt emotsionaalsed jäljed – näiteks ballaadid “Masterpiece” ja “Falling Free” on nukrameelsed ja endassevaatavad, kuid seda ikkagi staatuseteadliku, avaliku demonstratiivsusega.

“MDNA” tegelik rõhk asub mujal ja seda on raske usutavalt kirjeldada – vähemalt nõndamoodi, et see kõlaks kirja pandult natukenegi komplimendina. Nimelt on Madonna – jah, ma tean, et räägin ühest 20. sajandi suurimast popstaarist – siin tihtipeale parim oma anonüümsuse tõttu. See tähendab siis, kui ta on oma muusika (konkreetselt produtsentide Martin Solveigi, Benny Benassi ja William Orbiti konstruktsioonide) objekt ja mitte subjekt. Isegi tema ekspressiivsustest vaba hääl sobib sellisesse skeemi oma täpsuse ja kireta funktsionaalsuse tõttu, paindub mis tahes skeemi ilma liigse tõrksuseta. Paljud ütlevad nüüd, et Madonna on kõige seesuguse jaoks liiga “tark”, vähemalt liiga “nutikas”. Et ta pidanuks jätma kogu sellise forsseeritud biitidega kõrvamoonduse Ke$ha ja temataoliste pärusmaaks. Kuid minu (heli)süsteem seedis laulud nagu “I’m Addicted” ja “I Don’t Give A” meeldivate kõrvalmõjudega kenasti ära ning ballaade selle eufooria allaloputamiseks mul tegelikult vaja ei läinudki.

“MDNA” pole sedasorti kunstiline statement, nagu olid kunagi albumid “Like A Prayer” või “Ray Of Light”. Aga kui usaldada pisutki biiti ja helitugevusnuppu, võid seda kuulama jääda kauemaks, kui esialgu arvasid. 7/10