Nädala album: Madonna (MDNA)
Madonna “MDNA”
(Interscope)
Oleks nagu kindel, et Madonnast pole väga raske kirjutada. See tähendab, et noh – vähemalt on selleks ikka olemas olnud mingi valem, mingi usaldusväärne maatriks. Mitte ilmaasjata ei saanud temast kõikvõimalike Cultural Studies-akadeemikute lemmikteema kunagi 1990. aastate algul – Madonna ise tundus olevat justkui diplomiga diiva, kes aitas oma lauludega kenasti kaasa, kui oli vaja mõlgutada postmodernismist või postfeminismist avalikus olmeruumis. Ta näitas ennast just parajalt huvitavalt, kaalutletud imagoloogilise distantsiga, ning mõjus nagu targalt kirjutatud essee kultuuriteooria kursuse tarbeks. Aga nagu näiteks Bob Dylani puhulgi, kelle laulud maeti omal ajal kirjanduslike referentside ja analüüsimudelite alla, ei räägitud ka Madonna puhul tihtipeale midagi muusikast. Sest mis seal rääkida oligi, eks ole? Nelinurkne diskobiit, tühjavõitu häälematerjal, sujuvaks produtseeritud elektroonilised tämbrid, tantsu enda edvistav erootika – see kõik oli justkui tarbetu, isegi piinlikuvõitu lisandus sellele säravale ikoon-Madonnale, mida oli lausa lust koost lahti võtta.
Nüüd, uue plaadiga vastakuti seistes on meil ees küllap samad valikud ja ma mõistan neid, kes tahavad otsustada ikka ja jälle nii, nagu nad alati on otsustanud. Kusagil siin võiks olla see “sisuline” Madonna, too “sõnumiga” Madonna. Ja kusagil ta ongi, tuttav ja äratuntav, aga see on kahtlemata “MDNA” kõige vähem huvitav osa. “I’m a Sinner” mängib oma religioossete vihjetega todasama mängu mida kunagi “Like A Prayer”. Laulus “Girl Gone Wild” trotsib lõbujanune material girl tuttaval moel katoliiklikku süütunnet ning neid hetki, kus Madonna vaatab oma staaristaatusele teadva, kalkuleeriva pilguga, on päris mitu. Kui keegi oleks arvutisse söötnud Madonna kujundikeele läbi aastakümnete, siis oleks tulemus olnud just sedasorti vähese värvilahendusega keskmine. Okei, muidugi on see tema esimene plaat pärast lahutust ja sellest jäävad plaadi lõppu ka mõned usutavalt emotsionaalsed jäljed – näiteks ballaadid “Masterpiece” ja “Falling Free” on nukrameelsed ja endassevaatavad, kuid seda ikkagi staatuseteadliku, avaliku demonstratiivsusega.
“MDNA” tegelik rõhk asub mujal ja seda on raske usutavalt kirjeldada – vähemalt nõndamoodi, et see kõlaks kirja pandult natukenegi komplimendina. Nimelt on Madonna – jah, ma tean, et räägin ühest 20. sajandi suurimast popstaarist – siin tihtipeale parim oma anonüümsuse tõttu. See tähendab siis, kui ta on oma muusika (konkreetselt produtsentide Martin Solveigi, Benny Benassi ja William Orbiti konstruktsioonide) objekt ja mitte subjekt. Isegi tema ekspressiivsustest vaba hääl sobib sellisesse skeemi oma täpsuse ja kireta funktsionaalsuse tõttu, paindub mis tahes skeemi ilma liigse tõrksuseta. Paljud ütlevad nüüd, et Madonna on kõige seesuguse jaoks liiga “tark”, vähemalt liiga “nutikas”. Et ta pidanuks jätma kogu sellise forsseeritud biitidega kõrvamoonduse Ke$ha ja temataoliste pärusmaaks. Kuid minu (heli)süsteem seedis laulud nagu “I’m Addicted” ja “I Don’t Give A” meeldivate kõrvalmõjudega kenasti ära ning ballaade selle eufooria allaloputamiseks mul tegelikult vaja ei läinudki.