Nädala album: Magusasse armuvalusse kleepunud ulmefantaasiad
Justin Timberlake “The 20/20 Experience”
(RCA)
Wikipedia kuulas Justin Timberlake’i uue albumi ära ja kirjutas žanrinimeks “neo soul”. Veel enne, kui ma jõudsin arvama hakata, mida see tähendab, tundus mulle, et “The 20/20 Experience” võiks olla pigem “neo” kui “soul”. Ja eriti hakkasin seda soovima pärast plaadi avasinglit “Suit & Tie”, mis oli tasakaalukas ja traditsiooniline ning igati igavalt soul-rutiinis kinni. Lugu, mis nagu paluks, et teda võrreldaks Al Greeni või Marvin Gaye’ga, aga mille kõrvale jubedalt tahaks kirjutada hoopis näiteks George Michaeli nime.
Soul oli millalgi 60. ja 70. aastatel omamoodi vastukaal maise maailma inetusele, madalusele, argisusele. Kusagil seesuguse tuhmivõitu kesta all pidi olema peidus midagi taevalikku ja fantastilist, hääles helkima hõbedat, südamelöökides sillerdama kulda. (Rokkmuusika à la The Rolling Stones ja teised töötas mäletatavasti täpselt vastupidi – mis tahes ilusa fassaadi varjus oli hinges ikka alati midagi tumedat ja räpast.) Aga “neo”? See tähendab, et masinad tulevad mängu, kas mitte? Saabus Timberlake’i teine singel (staadionirokilise introga “Mirrors”), saabus plaat ise ja me saime teada.
Patsient Timberlake on oma magusasse armuvalusse kleepunud plaadil taas kord produtsent Timbalandi abi vajanud – temalt tulevad elektroonilised massaaživahendid, rütmilised šokid, mikroskeemid ja implantaadid. Tänu sellistele leiutistele näeme me kõike lähemalt lausa ebaviisakuse piirini, tunneme siidist linade puudutust, hingame kaasa meieni kanduvaid parfümeeritud ohkeid ja kohati – üsna tihti tegelikult – ei usu oma kõrvu ega muidki kehaosi. Timberlake ja Timbaland keeravad siin organismi pahupidi ja tehniliseks, just nagu moodsad ulmefantaasiad seda enne neidki teinud on.
JG Ballardi “Crash” tuleb näiteks paralleelina meelde. Ballard kirjutab seal mäletatavasti sellest, kuidas inimese erootiline mina pole bioloogiline, vaid kultuuriline – me ei püsi oma kehade piirides, vaid pikeneme riiete, aksessuaaride, konkreetse romaani näitel ka autode kaudu. Ja “The 20/20 Experience” teeb samasuguse enesemoonutuse helide abiga. Justini falsett sulab siin ja seal kokku isegi kõige jäigemate vokooderihelidega, nelinurkne rütmiskeem upub teisal keelpillisiirupisse, laulud muudavad kuju ja vaatavad end raugel pilgul pikalt peeglist.
“Armastaja kõne on üksildane kõne,” kirjutas millalgi üks mõtleja. Timberlake’i ülevoolav, triumfeeriv intiimsus võib olla tüütu just sel põhjusel – maestro näib olevat silmad sulgenud, vaatab endasse, niisutab pornograafilistes fantaasiates huuli. Meil on vähe valikut ja nõnda me keskendume, kuni tulevad kõrghetked. “Don’t Hold The Wall” lubab pehmet softcore-poppi, kuid kerib end siis maona ähvardavalt põrandavaibale laiali. “Tunnel Vision” on aasta küllap rikkamaid pop-arranžeeringuid ning lõpulaul “Blue Ocean Floor” ulbib peaaegu et sünnieelses õndsuses.
