Korralik inimene,nagu ma olen, proovin seda tõdemust siiski kas või objektiivsuse nimel nüüd ümber lükata ja hakkan kõrghetkedes sobrama – või vähemalt nii tahaksin ma neid nimetada. Leian plaadi esiksingli “XXXO” ja kui kaverid loevad, siis ka Hollandi sündibändi Spectral Display varade sekka kuulunud laulu “It Takes A Muscle”. Popmuusika ajalugu nood kaks ümber ei kirjuta, aga raskel ajal, mil päike, õhk ja sinu enda keha on sinu suurimad vaenlased, on mul – ja teil – õigus noid selge joonega digipop-fragmente “värskendavateks” nimetada. Kui sellist tüüpi lood pole ehk päris need, miks inimesed M.I.A. juurde seni on sisse astunud, siis “Teqkilla” on küll – kompresseeritud ja kompaktne, müraefekte täis, selgelt üle laetud, selgelt oma ülelaetusest joobes tegelikult, kui laulu temaatilisest joonest kinni pidada. Ja ärge öelge, et te oma peaga ei taipa seda lugu võimalikult valjuks keerata.

Sama kehtib nende paari järjestikku kõlava ühe-idee-laulu puhul, millesse lauljatar on pisut nagu liigagi meeleheitlikult sedavõrd palju adrenaliini sisse pumbanud, et petab korra, kaks ja kolm isegi ära. Aga kokkuvõttes võiks Suicide’i sämplit (“Born Free”) ja metal-riffi (“Meds And Feds”) ikkagi huvitavamalt kasutada. Ülejäänud lood annaksin pea kõik ära midagi vastu küsimata – “Lovalot”, “Story To Be Told”, “Space” ja kohe kindlasti “Tell Me Why”, mis kõlab nagu Black Eyed Peasi B-pool.

Mis me siit siis õppisime? Et jah, muidugi on mõistlik “Maya” asemel M.I.A. teisi plaate kuulata. Aga teisalt pole vist neid jälle mõtet teist korda ostma hakata. Ostke siis juba parem see, mis seal ikka. Aga ma olen hoiatanud… 6