Aga näe – kui The Strokes pani kogu oma krediidi kiirkorras huugama, The Hivesist sai rock’n’roll’i tsirkus ja The White Stripes langes pohmelli, ootas Kings Of Leon oma aega. Pikemas plaanis, plaat-plaadilt kasvades ja oma käekirja viimistledes, on see neile kindlasti kuhjaga ära tasunud. Rääkimata plaadifirmast, RCAst.

Paraku on iga bändi karjääris punkt, kust paremaks enam minna ei saa. Võib minna kas natuke halvemini või sama hästi, kuid see pole enam see. “Come Around Sundowni” kuulates kipub kusagil kriipima kahtlus, kas Kings Of Leon pole tänase seisuga seda punkti, “parim enne”-tähtaega juba ületanud.

Sest ühtepidi võttes on “Come Around Sundown” ju seesama Kings Of Leon. Pigem mõtlik kui kiirustav, pigem hägune kui sirgjooneline. Albumi tõusvat-taanduvat kõlapilti kannavad korralikult laiali lükatud kajaküllased kitarrid, ilmet lisavad tamburiiniklõbinad, klahviklimberdused ja keelipilliving. Plaadi maitse saab suhu juba U2-likust avapalast “The End”, vaheldust pakub ehk enim Joe Strummeri vaimus “The Immortal”, kuigi nüansse ja nüansikesi leiab peaaegu igalt poolt.

Seejuures – ja ehk on see kõigest mu intuitsioonirike? – ei kipu “Come Around Sundown” kuuluma just tänavuste põnevaimate albumite kilda. Küsimus pole niivõrd “Sex On Fire” taolise pophümni puudumises, kuivõrd just sellessamas “parim enne” tähtajas. Neljast hipist on saanud supertähed, kellelt oodatakse nüüd ja edaspidigi midagi lollikindlat. Publik tahab saada staadionihümne, kontserdikorraldaja väljamüüdud staadione ja plaadifirma, et need staadionitäied ka plaati ostaksid. “Come Around Sundown” proovib kõiki osapooli rahuldada. Nagu oleks U2 “Rattle and Hum” ja Oasise “Be Here Now” otsustanud lapse saada. Eks seitsme aasta pärast paistab... 5