Nädala album: Mehistunud Justin Bieber praalib, seksi ärge oodake
Justin Bieber “Believe”
(Def Jam / Island)
Ma hüüan oma avalduse välja veel enne, kui terve mõistus mind takistada jõuab – nii on, mulle meeldib Justin Bieberi hääl. See on kena mu arust – naeratus ilma edvistuseta, puudutus ilma pealetükkivuseta, midagi sellist… Oot-oot, saab seepeale lõpuks sõna toosama kontrolliv sisekõne. Ütleb, et see on just see, kuidas Saatan töötab. Et Saatanal on puhta kurjuse katmiseks teadagi võluvaimad viisijupid, naeratused-puudutused, poisilik popsarm ja kogum hitte Radio Disney edetabelis.
Ei, idee, et Bieberi hääl on millegi pelk fassaad, ei tundu mulle usutav. Kui siin on probleem, siis seisneb see täpselt vastupidises. Justin Bieber ei peida, aga ka ei väljenda mitte midagi. Tema hääle varjus pole saladusi, seda ei liiguta emotsioonid, ei juhi karakterite vastuolulised arengujoonised. See ongi lihtsalt hääl, mis püsib meeldivana oma lauldud materjali kiuste, kuidagi lihtsalt niisama, tühjast-tähjast. Ja kuni on hääl, ei ole meil vajadust Bieberi enese järele, kas nii või?
Uus plaat, tegelikult alles Bieberi teine päris album, pidi idee järgi olema kasvamine ja mehistumine, kunstipärasema ja konfliktsema maailma avanemine. Lühidalt, umbes midagi sellist, mida ühele teisele Justinile nimega Timberlake tähistas kümne aasta eest album “Justified”. Jajah, formaaltehniliselt me väljakutsetest päris ilma ei jää – on Ibiza-stiilis house-biiti, on dubstep’ist venitatud tekstuuri, natuke AutoTune’i ning räppareid ja produtsente käib salga kaupa külas. Aga kokkuvõttes ei pane miski siin plaadil Bieberit eriti nõudliku pinge alla. “All Around The World” tõotab tantsupõrandat rünnata, kuid meie staar justkui vingerdaks ennast laulu tehnitsistlikust haardest vabaks. “As Long As You Love Me” on kogum suurejoonelisi heliefekte, kuid taas kord lubatakse Bieberil kogu cyber-koloriidi varjus olla pehme nagu alati.
Mulle meeldib siin iseenesest nii mõnigi lugu, elegantsete lauluharmooniatega “Take You” näiteks, aga tundub, et meeldib rohkem kui Bieberile endale – liiga vähe erutub ta oma võimaluste peale. Ja alles siis, kui tulevad pehmed ja magusavõitu ballaadid, istub ta kindlalt oma mugavustsoonis. “Boyfriend” on tüüpiline – praalib, lubab raha raisata ja muidu kõva mees olla. Aga kui neiu nõustuks, siis ei juhtuks midagi, seksi kindlasti mitte.
Bieber on ka sel plaadil lihtsalt hääl, lihtsalt tämber ja toon. Ta ei tõesta ennast, ei deklareeri midagi, ei vaidle kusagil vastu. Jah, mulle meeldib Justin Bieberi hääl, aga ta teeb mind ajapikku natuke uimaseks. Nagu vahiksid Vahemere ääres taevasse, kus pole ühtegi pilve. Nagu luristaksid kõrrega teist nädalat järjest värskelt pressitud mahla. 12aastased tüdrukud teavad muidugi, et sellist häält on hea kaissu võtta. Minult ärge nõndapalju nõudke. 6/10
