Ma kuulen märke uutel töödel, et Bon Iver on vahepeal rohkem tutvust teinud igatsugu stuudioaparatuuriga ja näib olevat kaotanud huvi akustilise kõlapildi vastu. See samm pole küll veel päris lõpuni astutud, aga küll ta astutud saab. Hoolimata oma tagasihoidlikust persona’st on ta nüüd otsustanud tegutseda pigem kui mees nagu orkester, kelle lugude tehnilist manipuleerimist ei püüta varjata ja kasutatakse ohtralt nii kajaefekte kui autotune’i. Aga mis toredam veel, ta laulab ilusa falsetiga. Ei, mitte sellise falsetiga, et “kuulake, kui veider falsett mul on, kuulake, kui veidralt see kõlab”. Aga sellisega, mis sööb laulusõnad ära, mis muutub kohati isegi üheks kihiks muude instrumentide ja efektide sees. Sellel on denaturaliseeriv efekt. Bon Iveri ettevõetud tee akustilisest pigem photoshop’itud või siis protools’itud helide poole jõuab oma kulminatsioonini loos “BethRest”, odav süntesaatoriromantika,autotune, sentimentaalne elektrikitarr jt. Kõik on kokku miksitud ilma valehäbita, võiks olla mõni Phil Collinsi B-pool. Tähtis, et vend katsetab ja ei istu samas onnis eluaeg. 8