Jutustasin praegu ümber Evar Anvelti ja Mihkel Kõrvitsa ehk Tehnoloogilise Päikese albumi sisu – korraga nii sõnas kui pildis. Plaadikaant näete selle jutu kõrval, lugude pealkirjad on stiilis “Suvevaheajaks maale” ja “Kauboid ja indiaanlased”, ühes loos palub mehine hääl, et isa jääks veel kauemaks. Lihtne, eks? Aga teate, mis: Ka siis, kui TP oleks teinud ühtlaselt tumehalli plaadikaane ning pannud lugude nimedeks midagi stiilis “Teoreem 5” või “Irreaalne hüberbool”, oleks sõnum samuti kohale jõudnud.

“Kõige pikem päev” on suurte, tugevate ja heade inimeste kummardus lapsepõlvele, tänu millele neist said suured, tugevad ja head inimesed. Ja see on ühtlasi kummardus Sven Grünbergile. Mis siis, et üles vaatamist on raske nimetada kummardamiseks. See on muidugi klišee, et iga Eesti elektroonikut loetakse Grünbergi kui ala pioneeri võlglaseks. Tehnoloogilise Päikese puhul võiks ju kohe küsida, et miks mitte näiteks Spiritualized. Või Pink Floyd. Miks mitte kas või Emerson, Lake & Palmer? Vastus, ma usun, on kinni lapsepõlves. Multifilmides, millele Grünberg muusikat tegi. Need helid pöörasid väikese ja tundliku mõistuse heas mõttes segamini, nii et vähe polnud! Ma olen vaadanud “Naksitralle” koos 3aastasega, ja see oli okei. “Klaabut” aga vaatasin juba üksi.

“Kõige pikem päev” on muusikaline suurvorm iPodi inimestele. Sest kuigi peaaegu iga tükk on omaette lugu, ei saa sellest tervikust lahti enne paari tundi. Siin on ülevaid trip-hop-hümne (“Su jõud”), lisaks midagi Mondo Grosso huvilistele (“Suvevaheajaks maale”) ja ka hunt-lambanahas funk’i blaxploitation-pätifilmide ja soft-erootika teemadel (“Kasvav Maa”). Kui Grünbergi helge elektroonika elas pühendunult toas, siis Tehnoloogiline Päike läheb julgelt avarusse, lauluväljakutele, hapniku poole. See on kosmoseväline muusika.10