Igatahes sõidab see plaat populaarsuse kiiluvees, mille Odd Future edukamad liikmed Frank Ocean ja Tyler The Creator on lahti lükanud. Pälvides sealjuures tähelepanu, mida ta muusikaliselt ikkagi ära ei ole teeninud. Selle bändi puhul on rohkem pealkirju ja retsensioone tekitanud tema taustalugu, mida ka sissejuhatuses visandasin — kuhu, miks ja kuidas ta kuulub, mitte oih, kes need huvitavad lood on küll salvestanud. Mitte, et need soulilt lauldud palad täiesti ükskõikseks jätaksid, aga kogu plaadil on kiirustamise ja väljaarendamata ideede maik. Los Angelese alternatiivräpile omased laisad trummid, väikesed psühhedeelilisust esilemanavad sämplipartiid, uimastav laulmine, kõik osad on omal kohal, et vastava muusika fännidele oletatavat rahuldust pakkuda. Aga neiu hääl, mis paiguti kipub meenutama viletsamat sorti Erykah Badud või sajandialguse Kelist, ei suuda mind konksu otsa saada, kuigi see oleks lausa hädavajalik, et kas või natuke leviteerima hakata. Pigem heidan ma pilgu ekraanile, kui mitu minutit ja sekundit loo lõpuni veel jääb, olles just vastupidiselt liigagi teadlik ajast ja selle möödumisest. Siinkohal pakub alati lohutust kogemus, et harva on muusikute debüüdid need meistritööd, millele ajalugu hiljem suure lugupidamisega järele õhkab. Ja selles tüdrukus on kindlasti palju rohkem peidus, antagu talle vaid aega. 6/10