Nädala album: Õed Lahedad

Haim “Days Are Gone”(Polydor)

Ükskõik kui mitu reliisi megapopiks saanud LA õdedetrio veel oma karjääri jooksul jõuab väljastada, ma kahtlustan, et see plaat ongi juba nende muusikat defineeriv moment. Haim on valmis, juba esimese plaadiga. Banaalselt: nad võiksid nüüd vabalt laiali minna.

Valmimine toimus üsna ebatavalisel moel, sest ühtegi varasemat albumit neil ju pole. Singleid niristati meieni pika aja jooksul, plaati pidi pärast esimest neist singlitest ootama rohkem kui aasta. Aga tänu varastele variantidele ja live-salvestustele YouTube’is, mida tiksus plaadi valmimise ajal netti üles ikka väga palju, võis aru saada, et see, mida stuudios nikerdatakse, ei tule päris niisugune, nagu võiks lugude varastest variantidest arvata.

Seesama viimane singel “The Wire”, mida YouTube’ist siiani kuulda saab, oli alguses kidradega jangle-pop; plaadi peale jõudis see aga juba saurusena tammuva ja sündise Salmonite-R’n’B-na. Laivid – ja nad olid alguses ju väga kaua ainult laivbänd, päris alguses koos isa ja emaga(!) – on tooremad, rokkbändi omad, mitte niisugusest detailirohkusest kantud nagu plaat. Võrrelge ja saate aru, missugused kurvid ja muutused on stuudios läbi käidud. Kuidas on asjast vormitud produkt.

Sellest protsessist hoolimata või siis pigem selle tulemusena on album väga tore ja nutikas. Õed Danielle, Este ja Alana on väga sümpaatsed, neil on ilusad hääled, nad on bädassid multiinstrumentalistid ja võimelised häid meloodiaid välja mõtlema ning samas raskelt gruuvima. Nii ongi siin Fleetwood Mac miksituna 90ndate R’n’B ja hiphopiga, väikesed noogutused Michael Jacksoni, Alanis Morrisette’i ja Sheryl Crow’ suunas; kõike embamas tüdrukute kodulinna LA vaib. Saundträkk päikeseloojangus kümblevatele äärelinna kossuväljakutele, kus keegi kossu ei mängi, vaid hoopis deiditakse.

Juhul, kui kõik neli singlit (“Forever”, “Don’t Save Me”, “Falling” ja “The Wire”) on tuttavad, siis ega mingeid megaüllatusi siin lisaks ei ole. On küll ekslemisi Timbalandi ja nalja-dubstep’i maailma (“My Song 5”) ja ka õhulist ballaaditsemist (“Honey And I”), aga need põhirajalt maha astumised on mõõdetud ja ettearvatavad, olles siiski samas piisavalt leidlikud ja head, et mitte mõjuda kuidagiviisi odavatena. Ent kogu kompositsiooni mõttes võib öelda, et jaa... pika nokitsemise tulemusena on Haim täitsa valmis ja hästi valmis. Järgmise plaadiga läheb ilmselt raskeks, kui nad midagi hoopis teistsugust ei tee. 8/10