Nädala album: Öömuusika ööloomadele
Ajukaja “Ajukaja”
(Umblu)
Kes veel ei tea, siis artistinime Ajukaja taga peitub Raul Saaremets, Eesti klubikultuuri elav dinosaurus. Muidugi mitte ainult klubis pole ta tegev olnud, tuntud ka raadiohäälena rahvusringhäälingust ja muusikakriitikuna nendeltsamustelt veergudelt. Asutajaliige ansamblite Una Bomba, Hüpnosaurus ja Röövel Ööbik juures, pluss mänginud laive ühes Vaiko Epliku Eliidiga. Niisiis elu, mis pühendatud muusikale. Ja siis tuleb projekt Ajukaja, elu, mis pühendatud house-muusikale.
Kui uskuda plaadikaanel sisalduvat informatsiooni, jäävad lugude sünniaastad vahemikku 1997–2010, pikk aeg ühe albumi tekkeks. Seda enam tänapäeva muusikamaailmas, kus mõne artisti või stiili elutsükkel võib kesta kuus kuud. Aga peaasi, et ta nüüd olemas on, sest ega Eestis ikka ei ilmu palju tantsumusika plaate. Seltsimehed, ma räägin underground’ist, eks ole.
Esiteks öö ja loomad on kindlasti Ajukaja elus väga tähtsal kohal, kahes põlve otsas nikerdatud muusikavideos juutuubis näeme me öökulle ja metssigu, metssiga armastab väga just öösel põllumehele kurja teha. Plaadil on lugu nimega “Hunt”, hunt teatavasti ka murrab talupidaja lambaid öösel. Tippude tipuks vaatab meile plaadikaanelt vastu inimese parim sõber ja kell näitab kolm öösel. Plaadil valitsevad meeleolud on ka öised.
Plaat on n-ö instrumentaalne, ei laula paksud diivad või musklis mehed. Ajukaja stiil ei ole poolreligioosne transs, üleelusuurne inimhääl, mis tihti peavoolu house-muusikas esineb. Ei ole see ka teutooni elektroonika plõka-plõka, mille kaifimiseks peab olema ilmtingimata narkouimas. Ajukaja enesele püstitatud ülesanne on, peaasi, et oleks funk sees. Funk on sõnast funktsioneerima, tantsumuusika peab funktsioneerima iseeneses, milline ka ei oleks artisti kunstiline otsus, mis sämpleid ta kasutab või kui kiire rütm on. Funktsioneerima iseenese gruuvide tsüklilisuses. Ja säärane oskus, produtseerida muusikat sedasi, et oleks funk sees, see, kallis rahvas, tuleb ühelt poolt eruditsiooniga ja teisalt sul lihtsalt peab olema intuitsiooni. Kui sul tunnetust ei ole, siis see välja ka ei tule. Kui näiteks kuulata Hüpnosauruse varaseid lugusid 90ndate algusest, siis on juba näha, et tollal veel noorel autoril on olemas see tunnetus. Ja jätkuvalt kehtib mu arvamus ka Ajukaja produktsioonide kohta. Kuulake näiteks lugu “Orjus”, pole palju vaja, et orjus tunduks midagi seksikat – “ike-i-i-i-ike”. Mõnes loos oleks oodanud ka muidugi komplekssemaid arenguid selle asemel, et klassikalised süntesaatoriseinad külge pookida. “Hansaliising” on üks raisatud võimalus, see oleks võinud kujuneda millekski tõeliselt anastavaks. Samuti ei vääri oma nime pala “Fašist”. 8
