Ebru Yildiz/Pressimaterjalid

Kui te arvate, et sel aastal pole head muusikat väga tehtud, siis võtke ette Mitski lugu „Your Best American Girl“ ja enam te nii ei arva. Õrnalt katkendlik pala, mis liigub enesekindlusest enesehaletsusse ja eneseotsimisse. Mitski Miyawaki kogu olemus on enda otsimine, ta on jaapani-ameerika segaverd noor naine, kes ei kuulu justkui mitte kuhugi. Ja selles laulus rõhutab ta seda kõige tugevamalt – ta tahab enda armastatu jaoks olla kõige tavalisem ameerika tüdruk, aga ei ole. Kitarrid seiklevad kusagil müra piiril, tema vokaal ka ja see kõik kokku loob kõige haavatavama ebakindluse otse peopesal. „You are an all-american boy, I guess I couldn’t help trying to be your best ame­rican girl,“ laulab ta. Nagu Kurt Cobaini abikaasa Courtney Love oma parimatel hetkedel, mil ta laulis oma mehe kirjutatud laule. Mitskil lisandub sinna arusaamatus selle üle, kuhu ta täpselt sattunud on ja kuhu ta täpselt kuulub.

Tema hääl on katkev, ta pole endas kindel, kõigub siia-sinna ja see on kõik nii kuradi ilus. Laulus „I Bet On Losing Dogs“ läheb ka muusika temaga koos helistikust välja, ta on justkui paanikas kass, kes on jäänud kuhugi võõrasse ruumi kinni ja ei oska endaga midagi peale hakata. Kogu plaat peegeldab ärevust ja arusaamatust, ja selle kõige käigus tuleb välja ilmselt üks selle aasta tugevamaid albumeid. Avalaul „Happy“ algab nagu Colleen Greeni trummimasin, ent seal on veel midagi rohkemat. Lärmakas grunge, mis tipneb loo „My Body’s Made Of Crushed Of Little Starsi“ (taaskord) helistikust väljas eneseotsimisega.

Sarnaseid plaate on varemgi tehtud. Ja võiks veel rohkem teha. Eelmainitud Colleen Greeni teosed, lisaks näpuotsaga Sharon Van Etteni ja Natalie Prassi eneseotsimist. Ma luban teile, et see plaat jõuab aastalõpu plaadiedetabelites kõrgetele kohtadele ja on seda ka igati väärt. Oeh, nüüd jääb mul sõnu väheks. See on hea muusika. Siinkohal võib südamerahus loole joone alla tõmmata.