Maya Jane Coles “Comfort”

Kui läksin esimest korda päris tantsupeole, oli see Pirita spordihallis ja ma ei näinud seal mitte kedagi! Tegelikult oli tollel Eesti peaaegu esimesel reivil rahvast muidugi meeletult palju, aga iga meid lahutav maast laeni sentimeeter koosnes valgest tossust – me tantsisime kuiva jää sees, polnud seal mingit vennastumist ega jutustamist, tantsisime sõna otseses mõttes “like no-one’s watching”.

Maya Jane Coles teeb täpselt sellise peo muusikat. Need on üsna intiimsed lood, vabad hõiskamisest ja suurtest meeleolukõikumistest. Üksinda tantsimise lood.

Sellel plaadil puudub igasugune väline agressiivsus – kõik on pehme, hägune, sordiini all, siin pole isegi ühtegi tuntavat soolotrumminätakat. Häirivate helide asemel segab 26aastane inglise-jaapani segaverd superstaar-DJ Coles pulseeriva rütmi sekka monotoonseid gooti-dub’i bassikäike, iidse acid’i stiilis plinke ja plonke ning endamängitud minimalistlikke surfikitarrispagette.

Kui mängus on külalislauljad, värvub see muusika kord thecurelikult lootusrikkaks (Karin Park), kord trickylikult pahaendeliseks (khm, Tricky), ja siis jälle ehtsa 80ndate B-kategooria souli stiilis ennasthaletsevaks (Catherine Pockson).

Kuid kui mikrofoni haarab perenaine ise, on kõik justkui samast unenäost, kus enne oli the xx.

“Comfort” mahub ilusti Cabaret Voltaire’i “Groovy, Laidback & Nasty” kõrvale lahtrisse “hauss neile, keda ei huvita, milline hauss olema peab”. 9/10