2011 on näinud kohatist R&B taassündi. Okei, R Kelly on ka veel elus jne, aga mõtleme taassünni juures siis nn uusi tuuli. Ma ei tea, kui huvitavad põhjused sellel on, sest kuivõrd elame püsivas atemporaalsuses, siis nii või naa jõuab igale asjale tema taaskasutamiskord kätte. Mis pigem on huvitav, on see, et kui edetabelites möllab hi-energy saund ja eurotraans seksib R&Bga vahetpidamata ja hästi palju, siis on tekkinud ka artistid, kes on tõmmanud tempod maha, keeranud rütmid minimalistlikuks ja elavad välja suisa ängi. Nimetagem näiteks Frank Oceani, The Weekndi ja kõnealust Drake’i. Valitsev tunne on melanhoolia, produktsioon on aeglane, hajus, süntesaatorid uugavad, kusagilt tuleb sisse ambient, hääled kaiguvad üksikult kaugele. Võib-olla on sellel ka seotust nii Drake’i kui Weekndi tüübi (kirjutas osa lugusid Drake’i plaadil) boreaalse päritoluga – mõlemad on Kanadast. Läheb ju neilgi vara pimedaks, talvel ei saa väljas käia ja horisondil tuleb ehk tõtt vaadata metsiku loodusega. Või hoiavad nad lihtsalt kõrvad kikkis ja panevad tähele, mis toimub alternatiivmuusikas, kus juba mitu aastat valitsevad aeglus, kummituslikkus, arhiivisaundid, süntesaatorihõllandused, krüptika jm. On mis on, ent Drake – kuigi väliselt ehk hõlpsasti ligipääsetav – ei ole mingi sõimatud nigga-muzak, mida ilusad ja hästilõhnavad inimesed tingimata oma kodudes tahaks kuulata ja mille saatel armatsema kukkuda. 7/10