Nädala album: Plaat, mille tund aega tundub nagu kaks
Drake “Take Care”
(Universal/Island)
R&B ei ole selle tänapäeva tähenduses kunagi väga tõsise muusikažanri tiitlit välja teeninud. Küll sõimatakse seda ulgumiseks ja kiunumiseks, küll mingiks naistemusaks või siis vähemasti naistesebimise musaks. Et ok, nõme muusika, aga läheme klubisse, sest naised lähevad teemasse. Ega muidugi ei saa ka süüdistada neid sarjajaid, sest mingi kõva auteur’i muusika ei ole R&B tõesti ehk olnud, sest ei haaku ta otseselt mingi subkultuuriga, ei sisalda ei poliitilisi ega sotsiaalseid küsimusi ja näib justkui taanduvatki puhtale erotiseerimsele ja romantikale. Nagu pehme porno või heliline afrodisiakum. Ent ometigi oli aeg, kui R&B oli selle planeedi kõige innovaatilisem osa popmuusikast, kus neoondressides inimesed abstraktsetes ilma nurkadeta heledates ruumides digiludinate saatel tantsisid.
2011 on näinud kohatist R&B taassündi. Okei, R Kelly on ka veel elus jne, aga mõtleme taassünni juures siis nn uusi tuuli. Ma ei tea, kui huvitavad põhjused sellel on, sest kuivõrd elame püsivas atemporaalsuses, siis nii või naa jõuab igale asjale tema taaskasutamiskord kätte. Mis pigem on huvitav, on see, et kui edetabelites möllab hi-energy saund ja eurotraans seksib R&Bga vahetpidamata ja hästi palju, siis on tekkinud ka artistid, kes on tõmmanud tempod maha, keeranud rütmid minimalistlikuks ja elavad välja suisa ängi. Nimetagem näiteks Frank Oceani, The Weekndi ja kõnealust Drake’i. Valitsev tunne on melanhoolia, produktsioon on aeglane, hajus, süntesaatorid uugavad, kusagilt tuleb sisse ambient, hääled kaiguvad üksikult kaugele. Võib-olla on sellel ka seotust nii Drake’i kui Weekndi tüübi (kirjutas osa lugusid Drake’i plaadil) boreaalse päritoluga – mõlemad on Kanadast. Läheb ju neilgi vara pimedaks, talvel ei saa väljas käia ja horisondil tuleb ehk tõtt vaadata metsiku loodusega. Või hoiavad nad lihtsalt kõrvad kikkis ja panevad tähele, mis toimub alternatiivmuusikas, kus juba mitu aastat valitsevad aeglus, kummituslikkus, arhiivisaundid, süntesaatorihõllandused, krüptika jm. On mis on, ent Drake – kuigi väliselt ehk hõlpsasti ligipääsetav – ei ole mingi sõimatud nigga-muzak, mida ilusad ja hästilõhnavad inimesed tingimata oma kodudes tahaks kuulata ja mille saatel armatsema kukkuda. 7/10