.

Hea on näha, kui külameeste muusika vahel ka orduhärrade kõrvu ulatub. Saksa firma, kes ennegi meie mailt endale osavaid sulaseid on leidnud (senini Sõjaruun ja projektibänd Põhjast), on nüüd ka selle riliisi taga. Ma ei tea küll, miks lause “Eesti plaat välismaal välja antud!” on endiselt siinmail ajalehepealkirja vääriline, sest tegemist peaks ju olema loomuliku asjaga. Aga ei ole.

Esmapilgul tundub nii plaadi nimi, kaanekujundus kui intro olevat ühe teise albumiga väga sarnane (Aborymi “Psychogrotesque” eelmisest aastast), aga muusikaliselt on Realm of Carnivora siiski natuke teisest luust. Realm of Carnivora mid-tempo black metal meenutab mulle miskipärast ennekõike neid Rootsi melanhoolikuid, kes tekitasid endale black-barokk-niši muusikaliselt veidi meloodilisemas paigas, näiteks Shining ja Onskapt tulevad esimestena meelde. Sarnaselt ei pelga Realm of Carnivora aega lugudes maha võtta, andes hingamisruumi meloodilis-akustiliste vahekohtadega ja muutes mitmed muidu ehk ühetaolisteks jääda ähvardavad lood laiendatud jutustusteks. Eriti plaadi teine pool leiab kuidagi pingevabama hingamise ja suudab vahel ikka täitsa endasse haarata.

Sõnalisest osast niipalju, et temaatika vastab täielikult metal-kaanonitele, kõnetades surma, pillates antireligioosseid sentimente ja tundes rõõmu kõigest sellest perversselt lihalikust, mida võikski iseloomustada üheselt plaadinimega “grotesk”. Probleemne on see, et sellise kõike-natuke-lähenemisega kaob fookus ära ja jääb veidi segaseks, mis selle plaadiga öelda tahetakse. Tervikut ei tule nagu kokku.

Peidetud loona on lõppu lisatud ka üks intrigeeriv kaver, mida ma aga ei hakka praegu ära mainima (kui ta mõeldud oli peidus olema), nii et kuulake ise.

Tundsin ka rõõmu täiesti üle vindi pealkirjast, mida kannab avalugu – “Õnnelik, lehkav ja mädanenud korjus”. See lugu tundub ju rääkivat sisimas samast asjast mis Getter Jaani “Me kõik jääme vanaks”? 7/10